Monday, April 3, 2017

Männipuust kirst

Vaatasin oma töökojas ringi ja leidsin jube palju mingit sellist materjali, mis on kusagilt üle jäänud ja millest saaks midagi teha. Otsustasin siis ühe kirstu teha. Mul oli lihtsalt fotokas käepärast ja aeg-ajalt tegin pilti, seega mingit suurepärast foto-esseed siit ei tule.
 Siin ta on värskelt pitskruvide alt tulnud.



 Selliste kastide väljaspoolt üle hööveldamisel tuleb loominguliselt mõelda, et see kuidagimoodi kinni saada.

 Tegin sellise seeliku ümber raami.
 Ja liimisin kinni.
Alustasin kaane tegemisega. Teen nö. soon-soones tahvelraami. Minu meelest on sellist liht-tappi koos soonetäidisega palju keerulisem teha kui kalasabatappi.

Tappide raiumise abinõuks kasutasin sellist rakist, mis aitab peitlit ilusti täisnurga all hoida. Tegelikult üsna esimest korda saan ilusti tappe raiuda soone põhja, kuna varem mul ei olnud klappivaid peitleid. Nimelt on soonehöövel mul tollmõõdus teradega ja peitlid kippusid olema millimeetrites või lihtsalt vales mõõdus. Selle veerandtollise peitli sain Kurtna laadalt.

Tapid sobitasin kõik ükshaaval oma pesadesse põhjahöövliga. Nii jäävad tapikeeled ilusti detailiga paralleelseks.
Nö. soon-tahvelraami puhul ei ole tahvel lihtsalt soone sisse sobitatud vaid ka tahvli sees on soon. Tegelikult ma ei tea, kas soon-soones tahvelraam on mingi õige termin aga ta annab üsna hästi mõtet edasi. Vanasti kasutati selliseid tahvleid näiteks välisustel.

Siluhöövliga tegin tahvli ilusti ümaraks.

Ja liimisin kokku. Siin on tegelikult juba teine liimimine, kus ümber raami on liimitud ka nö. seelik.
Homme saan ehk valmis selle kirstu.

Saturday, April 1, 2017

Teritusrakis

Tere taas. Võtan jälle kokku end, et siia midagi kirjutada. Naljakas maailm see puidu käsitsitöötlemine, kus väga suureks infokandjaks on blogid.

Mõtlesin tegelikult kirjutada männi otspuidu töötlemisest, et tekitada diskussioon, kuidas keegi kalasabatappe männi sisse teeb. Teate küll seda probleemi, et männi sügispuit on palju kõvem kui kevadpuit ja siis kipuvad tapipõhjad hirmus jubedad välja nägema. Mõned teritavad selle jaoks eraldi peitlid, mis on eriti terava nurgaga a'la 20 või lausa 16 kraadi, mõni saeb vineerisaega ülitäpselt jne. (Freesivennad muidugi panevad ette maski, pähe klapid, ette prillid, tõmmavad kaks kummi üksteise otsa ja imestavad, et kuradi kromanjoonlased oma peitlite ja höövlitega aga see selleks)

Igatahes minnes nüüd oma jutuga edasi, siis hakkasin lõpuks valmistuma suviseks laadahooajaks ja hakkasin ühte männipuust kirstu tegema. Eks meil kõigil puutöölistel kipub olema neid ülejäänud juppe kuskil kastis või riiulis, mis on siuksed head, et hoiad tallel aga midagi otseselt ka teha ei plaani nendega. Mul hakkas lausa uputama nendest ja siis sellisest puidust kirstu hakkasingi tegema. Ja nii jõudsingi selle männi sisse kalasabatapi tegemise probleemi juurde. Minu lahendus oli, et peitel olgu üliterav.

Minul on teinekord mingid perioodid, kus ma otseselt puutööga ei tegele. Näiteks teen talvel puid, või pakutakse mingit tööotsa. Ja alati siis kui ma naasen puutöö juurde, on mul alguses teritamisega natuke keeruline. Ma teritan vaba käega ja siis kipun oma tööriistade teritusnurki järjest järsemaks ajama. Alul 31, siis 34 ja siis juba 35 kraadi. Noh, umbes midagi sinna poole, siis ma jälle teritan nad ilusti 30 kraadi peale ja elu läheb edasi. (see on umbes samasugune probleem, nagu keevitaja, kes naaseb puhkuselt, peab alul veits niisama siristama, et asi jälle käe sees oleks)

Tavaliselt pole sest hullu probleemi, lihtsalt alul teritan natuke kauem oma asju. Ütleme, et pooleteise minuti asemel näiteks kolm, või midagi sellist, pole ju kunagi aega võtnud, aga seekord töötlesin mändi, mis tahab õiget nurka saada.

Ja siis mõtlesingi välja sellise rakise.

Ehk siis plekitükk, mis on 30 kraadise nurga all, on epoga kinnitatud magneti külge. Magneti sain mingist ukseava-putukavõrgu laadse toote küljest ja plekk lihtsalt vedeles toas. Tegelikult poleks isegi epot vaja, kui terasplekki kasutada, mul lihtsalt toas juhtus olema vaskplekk ja ilm oli liiga kole, et garaaži pleki järele minna.

Rakise põhimüte on siis sellis, et niikaua kuni vaskplekk vastu luisku ei puutu on kõik OK. Olgu siinkohal öeldud, et mina kasutan nö. Paul Sellersi teritusmeetodit, kuna see on kõigist meetoditest kõige pragmaatilisem ja müstikavabam. Ehk siis minu peitlitel või höövlitel on tera tipus teritusnurk 30 kraadi ja sealt siis tagasi on tera ümar. Mingeid konkreetseid 25 kraadiseid teritusfaase või muud sellist minu teradel ei ole, kuna ei näe nende jaoks vajadust. Samuti pole mul vajadust oma terasi käiata (mul on isegi kerge allergia elektrikäiaga teritamise vastu, kuna olen nii palju näinud terasi, eriti liimeistreid, mis on elektrikäia peal perse käiatud). Ma usun et sellise meetodiga teritati kõik terad ka nö. käsitööriistade kuldajal, kui polnud veel freese ega elektritööriistu, kuna see on kõige kiirem. Praegusel ajal, kui käsitööriistadega puutöö on pigem hobi, kui elatusallikas, on kanda kinnitanud igasugu minu jaoks õudsed süsteemid, kus asju tehakse "õigesti" mitte nii nagu on kõige kiirem ja tulemuslikum.

Oi jah, ma võiks veel pikalt jaurata sel teemal, aga praegu on hilisõhtu ja tulin just mälumänguvõistluselt, seega ajud on pehmed ja laused, mis moodustuvad, tunduvad vähemalt minu jaoks kõverad.

Igatahes tuletas see rakis minu lihasmälule üsna ruttu taas meelde, mis on 30 kraadine teritusnurk ja tänu sellele veetsin ma täna palju palju vähem aega luiskude peal ja tegin palju rohkem tööd. Ainuke miinus on, et see magnet läheb üsna ruttu väga mustaks, kuna tõmbab luisu küljest igasugu jama enda külge.

Tuesday, January 3, 2017

Töökoja tiir

Ostsin omale uue kaamera ja tegin väikese tiiru oma töökojas.
 https://youtu.be/XNur9rs7sR8

Wednesday, November 16, 2016

Pisipostitus nr2

Ma ei ole eriti uurinud mööbli erinevaid viimistluse viise. Seni olen kõik oma tehtu lihtsalt tuimalt linaseemneõliga üle tõmmanud. Aga kaua sa ikka kõike õlitad. Pealegi on linaseemneõli haisust üsna kopp ees Proovisin siin midagi shellakiga katta. Kuna see on suhteliselt keeruline tegevus, siis võtsin prooviks ette ühe vana.. ma ei teagi mis see on. Minu jaoks on ta öökapp aga tegelikult on see tükk eemaldatud kirjutuslaua küljest. Selline rapitud tükk on ideaalne, et harjutada. Shellaki kihte läks vist 12.

Monday, October 10, 2016

Loomulik kulg

Kuna olin veel saelainel, siis tegutsesin edasi.

Otsustasin siis uue tera teha pildil ülemisele saele. Tera toorik tuli kahemehesaest. Kunagi ammu vanaisa rääkis, et sõja ajal pidi iga talu panema välja tööjõu, et 20 tihu puitu metsast kätte saada. Talle oli see metsatöö üsna meeltmööda olnud. Ühe siitkülamehega kahekesi tegid. Mäletan veel lapsepõlvest kuidas külamehe poeg lada summutit keevitas iga aasta enne ülevaatust. Elektroodiga pea kohal, lükkas koguaeg mutreid ja polte täiteks ja muudkui lasi. Iga aasta ennem ülevaatust. Plätuväel keevitas. Siis avastas, et uued sokid on jalas, ronis kanalist välja, võttis sokid jalast ära, töö läks edasi. Väga eredalt on meelde jäänud kuidas üks suur šlakitükk talle suure varba vahele lendas ja kuidas ta siis seal jalga raputas. Pärast tööd alati räägiti tasust ja külamees ütles mu vanaisale: "Ei, Eeri, sa oled teinud küll!"
Mingi kauamängiva õlle vanaisa ikkagi värava kõrvale poetas, kui ülevaatuselt tulime.

Igatahes.. tulles tagasi selle sae juurde, siis ainuke asi mis vanaisal tollest sõjaaegsest metsateost hinge peale oli jäänud, oli see, et korra kui saag puuse kinni oli jäänud, oli mingi totakas metsavaht sinna kiilu vahele löönud ja vanaisa hea kahemehesaag pooleks läinud. Teisest poolest oli keegi juba sae teinud, igavesti hea saag oli olnud. Võtsin siis nüüd allesjäänud poole ette..
Lõikasin välja relakaga. Sellisega, millel pöörded reguleeritavad ja keerasin pöörded päris maha, et ei kuumutaks liialt plekki.
Seejärel veits käiamist.
Algselt oli see tera veits üle milli.

Sunday, October 9, 2016

Sae taastamine

Üritan siin kirjeldada ühe sae taastamist.
 Selline oli ta enne. Selle sae tõi mulle pruut vanaema juurest. Vedeles kuskil aidas. Saagidel on üldiselt hea komme vedeleda. Kui on nüri, siis on nüri ja vedeleb. Vahest harva on keegi üritanud teritada aga sellest pole hullu, sest sae taastamisel tuleb enamasti niikuinii uued hambad peale viilida (ja viilimine on meil juba mõisa-ajast veres..)
Vedeleda.. miks see hea on? Sest paljud teised tööriistad on püsinud kasutuses, kuigi keegi neid enam kasutada ei oska. Näiteks liimeistrid. Ma olen päris paljusid näinud, mis on vene-ajal oskamatusest p***e ära käiatud. Samamoodi olen näinud höövliterasi. Või peitleid. Saega on aga lihtne.. seda enam nii lihtsalt käia peal teravaks ei saanud ja nii nad enamasti vedelesidki.
 (Ja olin just lõpetanud selle kirjutamise kui tuli meelde et ainuke Disstoni D8(käsitööriistade fännide jaoks kultussaag), mis ma Eestis näinud olen, oli mingi oskamatu käes omale nüri kahemehesae hambad saanud. Antikvariaadipoepidajast omanik ütles veel, et originaalis oligi nii.)
 Eks see on tegelikult üks igavene pikk teema, kuidas koos vene võimu tulekuga väga paljud tööiistad uute inimeste kätte sattusid ja seetõttu oskamatu käsitlemise läbi oma otsa on leidnud. Aga ma ei hakka sellel siinkohal pikemalt peatuma.

 Aga tulles tagasi saagide juurde, siis tegelikult vanasti pigem löödi saele hambaid aga mina seda kodustes tingimustes ette ei kujuta. Võib-olla mingitele suurtele saagidele oleks veel võimalik teha kolmnurkviilist mingi asi,millele haamriga pihta lüüa ja siis vastav kolmnurkne auk kuhugile mõnele alasile . Aga mina pole selle vastu huvi tundnud, sest suuri saage asendab tänapäeval mootorsaag või saekaater. Ma olen videost näinud kuidas üks masin lööb saele hambaid. Video link on siin.
Taastamist vajavaid saage on mul veel. Siin pildi on kõik minu saed. Vasakult paremale siis:
1. osta.ee oksjonilt saadud saag. Hea õhukese teraga. Käepidemel on kahjuks alumne sarv ära murdunud. Pole veel otsustanud, mis teha, ehk teen uue käepideme. Tera paksus pool milli.
2. Veritase väike tapisaag. 14 hammast tolli kohta. Iga päev kasutan. Selle raha eest vist parim saag, mida õnnestub osta. Ostetud www.fine-tools.com ist. Samuti poole milline trea.
3. Vanaisalt päritud saag. Sel olid alul ka väga kahtlased hambad, nii et tegin uued. Ja kuna ei osanud tegin jälle uued. Ja siis lihvisin tera õhemaks ja tegin jälle uued... Kutsun seda saagi oma koolirahaks. Kuigi tõele au andes olen päris palju kalasabatappe sellega teinud. Eks ta varsti saab uue tera ja korraliku taastamise osaliseks. Saetera oli alul 0,8mm kuid lihvisin selle lintlihvija peal kuhugi 0,6 kanti.
4. Ostetud kalasaba.ee antiigiärist. Paks tera 0,8mm ja 10 hammast tolli kohta. Täitsa kasutuses, kui mingit suuremat tappi vaja saagida.
5. Ostetud Haapsalust antiigiärist. See saag saab ka varsti uue tera omale. Hetkel 10 hammast tolli kohta. Samuti kooliraha. 10 hammast tolli kohta ja ristikiudu saagimise tera. 4-5 aastat tagasi kui ta viilisin, käis see mul veel üle jõu
6. Selle loo peategelane.

Kahjuks on see saag samuti paksu teraga. Mulle jubedalt meeldivad saed, millel on õhuke tera. Sest mida õhukesem tera, seda vähem puitu peab eemaldama. Seda kiiremini saeb. Umbes nagu need uued akumootorsaed oma imepeenikese ketiga.
Kiskusin sae laiali, tegin paksusmasinas mingi suvalise kuuseplangujupi täpselt nii paksuks, et ta mahuks läbi minu veneaegse käia kivi ja raami vahelt ja lisaks jääks veel 0,6mm pilu. Panin saelehe selle plangu külge ühe saareliistu abil kinni ja niimoodi sain omale improviseeritud.. tasalihvpingi? Väga imepärast tulemust niimoodi muidugi ei saanud, kuid pole hullu.
Pärast mikromeetriga kontrollimist sain paksuseks midagi 0,6-0,7mm. Natuke liivapaberiga lihvimist ja leht oli valmis hambaarsti juurde minekuks.
puhastasin liivapaberiga ära ka sae teised osad. Kiri on BURNT TREE WORKS SHEFFIELD. Selle kirja järgi guugeldades on saag tehtud enne esimest maailmasõda. Käepide läks peale puhastamist linõlisse likku.
Hammaste tegemine. Praegu kasutasin sellel lingil olevat töövõtet.
Ehk siis: võtsin mingi materjalijäägi, tollmõõdus joonlaua abil tegin noaga täpi iga 1/16 tolli järele. Seejärel panin noa sellesse täppi ja tõin nurgiku ligi ja tõmbasin joone. Niimoodi tegin paar kolm tolli. Seejärel peitliga tegin selle joone natuke laiemaks, nii et tekkis kolmnurkne soon. Võtsin metallisaelehega vineerisae ja selle soone järgi saagisin väikese täkke saelehele. Selle väikese täkke järgi saabki uued hambad viilida. See märkimine on kõige keerulisem koht uue sae tegemisel. Kui siin läheb natuke pekki, siis tulevad hambad ebaühtlased. Eks minevikus on mul mitu korda asi selle nahka läinudki.
 Selle aja mis mina olen puutööst huvitatud olnud, on netti tulnud järjest juurde head materjali. Selles mõttes on hea elada informatsiooniajastul. Kuskil 2011, kui oma esimesed saed tegin ei olnud veel üleval olevat meetodit kusagil näha. Tollal alustasin uue sae tegemist nii. Tegin paberi peale hunniku jooni nii tihedalt kui tihedalt tulevasel sael hambad pidid tulema ja siis kolmnurkviiliga läbi selle paberi.
jah, see on kassipeldik seal laua all. Samuti paistab kaltsuhunnik ja kogu rokk, mis teritamise laua peale iseenesest tekib
Tulles tagasi tänapäeva, siis saagide viilimiseks on mul tehtud selline abinõu. Puhas relaka ja puurpingi lugu. Natuke vinklit ja lattrauda ja valmis. Päris hea asi sai. Kui saag pole teritamise ajal korralikult kinni, teeb viil väga jubedat häält. Samuti kulub viil ruttu.

Seejärel vaikselt kolmnurkviiliga mööda saega tehtud täkkeid alla. Siin pildil näha progress.  Vasakul on näha viilihoidja. See on vist tegelikkuses keermepuuri hoidja või midagi sellist, kuid sae hambaid on päris hea teha sellega. Kusjuures seekord ma ei vaadanud kordagi malli ega mingit nurka, mille järgi saag hambad saab. Vaatasin silma järgi, et nii on enam vähem ja seejärel hoidsin seda sama nurka. Praegu vaatasin silma järgi et sai natukene agressiivsem kui veritase tapisaag See saag saab muideks pikikiudu lõikamise hambad. Ehk siis viilin saeplaadiga risti. Ja ega midagi rohkem ei olegi, ehk siis viilin risti ja kolmnurkviili käepideme poolne tahk on umbes 14 kraadise nurga all, Viili tahud ise hoolitsevad ülejäänu eest. Eks natuke tuleb kasjakki ikka sisse ja siis on aegajalt vaja viili kas alla, vasakule või paremale suunata, et hambad ühtlased tuleks aga ei midagi võimatut.
Muide esimest korda elus kasutan sae hammaste viilimiseks päris saeviili. Ennem olen mingite vene kolmnurksete muukviilidega läbi ajanud. Kolm-neli viili täispikkuses lüket teeb ühe hamba valmis. Kuna hambaid on 16 tükki tolli kohta, siis on nad alla 2mm suurused. Mina sain oma saeviilid siit kõige peenemad
Kas keegi teab, et Eestis ka kuskil midagi sellist müüakse? Päris narr on maksta ca 12 euri väikese viili eest. Bacho viilid pidi paremad ka olema kui need nicholsonid mis seal müüakse.
käpa panin taha, et kaamera fokusseeriks
Silmade jaoks on see viilimine väga väsitav töö. Mul on mingid vene arstiprillid neljakordse suurendusega. Need panen pähe nii peenikeste hammaste puhul. Samuti on vaja keskenduda. Jõhkralt. Võib-olla ma olen nii kärsitu et see minu jaoks raske on, aga ma pean olema eelnevalt nö. pestud-kustud-kammitud et ükski asi ei segaks. Üsna rahule jäin nende hammastega. Ikkagi uued ja paremad töövõtted. Samuti paremad tööriistad. (olen päris palju neid oleks-poleks mõtteid mõelnud, et kui kunagi ammu oleks kuskil netis näinud selliseid töövõtteid, kui kaugel oma asjadega siis oleksin. Eks see Eestis käsitööriistadega pusimine on üks keeruline värk, sest mina näiteks ei tea küll, kus midagi sellealast õppida saaks)
Järgmine samm oli sae hammaste räsamine. Siin on reas mu kõik räsajad. Kunagi alustasin nende kolmega, mis paremal pool. Kaks vene oma ja üks saksa oma (ilmselt sõja ajal siia sattunud.) Eks nad on suurematele saagidele mõeldud. Seejärel sain selle tumedama Kurtna laadalt kolme euroga. Elu muutus kohe palju paremaks. Kõige vasakpoolsema ostsin FEBist. Müüja pakkus seda mulle kui uurisin saeviilide kohta sealt. Siiski oli sedagi vaja modifitseerida. Nimelt ei ole too mõeldud nii peenikeste saagide jaoks.
Kiskusin ta laiali ja käiasin nö. kolvi natuke kitsamaks, kuna ta oli algselt jämedam kui minu sae hambad (ka sinna nahka on mul mõni saag läind). Artikkel selle kohta.
käiatud kolb.
Otsustasin uuema saeräsaja kasuks seetõttu, et vana vajas lihtsalt korralikku puhastamist ja antud hetkel lihtsalt ei viitsinud seda ette võtta. Tegelikult see vana räsaja on palju tugevamast metallist ja muidu ka tõsisem tükk kui see uus, nii et ükspäev võtan ta ette. Räsamise koha pealt veel niipalju, et selle räsaja kõige peenem aste räsab ikka liiga palju. Panin suure haamri pingikruvi vahele ja väikse haamriga õrnalt kopsisin sae hambaid kokku tagasi. Katsetasin ja proovisin nii neli korda, kuni räsaga rahule jäin. Ennem oli saetee lihtsalt liiga paks. Selle nipi sain samuti kuskilt Paul Sellersi lehelt aga praegu ei hakanud artiklit üles otsima.

Ega mul rohkem pilte polegi. Selline ta sai. Pean ainult mingid ilusad mutrid tegema. Umbes nii nagu kala tegi siin.

Tegin kähku ühe pildi saeteest. Keskel veritas, vasakul, paremal taastatud saag. Kakskend pauku. Seega võtab päris hästi.

Sai päris põhjalik, aga ehk on kellelgi abi.

Wednesday, October 5, 2016

pisipostitus

Selline näeb välja noaga tehtud joon, mis on keskelt pooleks saetud.