Pitskruvid osa 2

Niisiis. Tegin teise osa pitskruvidest valmis. Selle puutüki küljes hakkab olema vint ja liikuv osa.  Liikuv osa on fikseeritud kahe tavalise naelaga, mis on otsast keermestatud. Kõik augud on mõistagi ennem puuritud, kui tükid omavahel lahti saetud. Vint, mis hakkab kogu kaadervärki liigutama tuleb 8mm keermelatist. Need jupid on veel vaja valmis teha. Keermelatt hakkab jooksma pildil olevat mutrit mööda. Viimased on lihtsalt augu sisse surutud. Puurisin 13mm augu ja tõmbasin läbi läbiva augu mutri abil sinna suurema augu sisse. Keeruline jutt sai, panen parem ühe pildi.

Üldiselt päris keeruline on kogu seda kaadervärki otse jooksma saada. Ilma puurpingita väga raske, kuid ma usun et teostatav. Lihtsalt äärmiselt hoolikas peab olema.

Viimistlesin kõik pitskruvid Linaõliga. Akuhappe annab päris huvitava tooni, peaks mainima. Siin pildil nad kuivavad. Kummikindad on ka pildile jäänud. Päris head asjad. Käed jäävad üsna puhtaks ka pärast tõsisemat mäkerdamist. Ainult kerge kondoomihais on küljes, kuid see on üleelatav.

Siin on pea kõik detailid üles rivistatud montaažiks. Käisin alumiiniumist sabad liivapaberiga üle, et saavutada paremat haarduvust. Kuulsin isa kommentaari ka nende toolide kohta. Vene sõjaväe laevatehase katteprojekt. Mõni ime et need torud nii paksu seinaga on. Pealegi on tegemist duuralumiiniumiga. Nüüd jääb ainult teha vindid kruvidele. Vintide käepidemed on juba vanast rasvast olemas, lihtsalt vaja poodi minna ja keermelatti osta.

Lisaks tegin ka ühe suurema rööbitsa. Samas stiilis nagu pitskruvid. Viimistleda pole jõudnud, ennem läks kasutusse.

Pitskruvide valmistamine vanadest lahtikäivatest toolidest

Jah, recycling, upcycling jne. Mul ei ole eriti palju pitskruve ja kasvavad ambitsioonid puutöös neid vajavad, siis otsustasin, et teen omale ise hunniku pitskruve. Kindlasti saaks need poest ka ostetud, kuid otsustasin raha kokku hoida. Juhuslikult sattusid tooraineks vanad toolid.

Ikea tool kusagilt seitsmekümmnendatest

 Siin pildil on esimene ohver. See mõte et lausa Ikea toolist tisleritarbeid teha saab, tõmbas käima. Ikea on ju rämpsmööbli sünonüüm. Vähemalt mööblitegijate jaoks.

 Kahjuks aga ei osutunud see katsetus edukaks, kuna Ikea tooli jalg ei ole mingitpidi mõõdus. Paksus ja laius kõigub nii paar milli ja sellest piisab. Seega kandsin selle mõtte maha. Muidugi saaks need asjad mõõtu ajada kuid loobusin. Liiga palju vaeva mitte nii esteetilise tulemuse nimel. Hea oligi.

Siin pildil on järgmine ohver. Täiesti juhuslikult samuti tool. Sedakorda vene rannatool. See on pea üdini alumiiniumist tehtud. Mind huvitasid selle tooli puhul pikemad sirged torujupid. Tegelikult saab sest toolist muudki asjalikku. Riie läks küll lõkke, kuid näiteks need vedrud, mis riiet hoiavad on asjalikud. Ühe sellise panin kunagi ühele vanale pesumasinale puksi asemele.

 Esimesed katsetused uue materjaliga. Tuli välja, et mul on üks käämer täpselt sobiva läbimõõduga augu tegemiseks. See toolimaterjal on üsna paksu seinaga toru. Toruseina paksus jääb sinna kahe ja kolme millimeetri vahele, seega põlve peal naljalt ei murra.

Siin on juba õiges mõõdus klotsid sobiva augu saanud.

Iga toru peale tuleb üks klots fikseeritud ja teine liikuv. Siin on valmis saanud esimene fikseeritud klots. Selle tegemise käigus ei taha ma midagi uut osta, seega isegi kruvid on kusagilt mujalt ära praagitud.

 Puiduks on saar. Kunagi ammu laadisin toas autoakut ja aku ajas mahlad välja. Otse selle laua peale. Seetõttu ka äärmiselt huvitav värvitoon

 Siin on näha, kui sügavale puitu akuhappe tungib. Hööveldamisel kusjuures tuleb isegi vastav aroom välja. Imelik, et see tekitab ninas täpselt sama reaktsiooni, mis äädika lõhn. Akuhape on ju happeline ja äädikas aluseline. Kas siis nina reageerib lihtsalt mittestandartsele p.h. tasemele, mitte ei reageeri liiga kõrgele/madalale?

 Ja seoses akuhappega tuli ka ilus laast. Lausa romantiline.

 Teen sedakorda 8 pitskruvi.

 Siin pildil esimene prototüüp. Liikuv klots hakkab olema tiibmutriga fikseeritav. Täna kaugemale ei jõudnud, eks homme ka päev. Muideks saab siin postituses jälgida ka seda, kuidas vastavalt päeva edenedes valgus muutub. Õhtu hilja kui päike enam ei paista, saab statiivi pealt päris häid pilte.

Höövlitest kah.

Kui juba saagimisest alustasin, siis mõtsin, et teen ühe üldise postituse ka hööveldamise kohta. Või siis höövlite. Hiljem teen vast oma lemmiktööriistatest ka eraldi postitused- nii suur tööristapede olen ma küll. Niisiis käsihöövlid.

 Noh, algatuseks võib vist ära mainida, et mul on neid päris palju.

 

Kuid kunagi oli palju palju rohkem. Õnneks ma olen natukene muutunud ja kaks korda olen päris suure koguse höövleid lihtsalt osta.ee oksjonil maha müünud. Esimene kord müüsin kõik kordused maha ja teisel korral kõik, mida kasutada ei õnnestunud või ei tahtnud (sõnaga, tegin peas otsuse, et ei raja tööriistamuuseumi).

Käsitisi puidu hööveldamine on üsna ränk tegevus tänapäeva standardite järgi.

 Kuid tulemused võivad tulla üsna meeldivad See laud pildil on päris lai.. midagi üle 30 cm. Nii laia rihtplatet päris igaühel ei olegi.

                              

Tegelikult peaks tulemusest parema pildi tegema. Käsihöövli jäetud jälg on väga sile. Niivõrd sile, et ennem puidu viimistlemist tuleb puitu liivapaberiga karestada. Vähemalt terava höövliga hööveldamise puhul. Panen siia ühe höövlipildi veel ja siis kirjutan natuke üldisemat juttu.

 

 See on päris omamoodi pilt. Esimesena juhin tähelepanu höövlile. Konkreetne isend pildil on Stanley nr 4 ja see asetseb põhjaga vastu tööpinki. Paljud tüübid pööritaks silmi selle peale, kuna koolis õpetati, et höövlit ei tohi kunagi põhjaga vastu lauda panna, kuna see võib tera kahjustada.  Võib-olla kui mul oleks metallist tööpink, oleks see probleem, kuid antud juhul on see lihtsalt haip. Ennem kahjustub see laud, kui höövlitera ja samuti ei meeldi mulle mõte, et tera on küljega minu poole. Lähen käega vastu, on kõik kohad verd täis ja lähen mingi metallist asjaga vastu, ongi teral jälg peal. Seega mina panen höövli alati tallaga vastu tööpinki.
 Teine asi mida siin pildil tähele panna on see konservikarp paremal üleval nurgas. Seal sees on üks kalts, mis on üleni õline. Mitte mingi 10w-40 vaid oliiviõli. Tegelt üsna suvaline õli töötab. Sellega määrin höövlitalda, et endal elu kergem oleks. Ja erinevalt jällegi levinud arusaamast - see ei mõjuta mitte kuidagi puidu tulevast viimistlemist.
 Viimane pilt on tegelikult üks ülikoolist jagatud õppematerjal ajast mil ma kunagi pedas pool aastat tööõpetuse õpetajaks õppisin. Kõik pildil on justkui loogiline ja õige, mis puudutab survete suunda, kuid kui hoida höövlit niukse haardega nagu pildil, siis küll miskit tulemust ei saa. Võib-olla ainult mingit väga paksu laastu võttes tasub sellist haaret katsetada. Või siis kui oled ülikooli tudeng, kes ei oska veel  höövlit teritada.

Ennist valetasin tegelikult - üks pilt on veel:

  

Ma tegelikult ei ole mingi selline tüüp, kes arvab et kõik liigutused, mis puidu töötlemiseks vaja on, tuleks käsitsi teha. See on üsna ränk ja tänapäeval ebavajalik. Kahjuks mul aga hetkel ei ole lihtsalt ei rihtplatet ega paksusmasinat (plaanis on nad küll kunagi hankida).Küll olen aga seda meelt, et kõik pinnad tasub üle hööveldada. Materjal, mis tuleb läbi paksusmasina ei ole tegelikult päris sile. Samuti on rihtplatega, sest mõlema masina tööorganid on ju pöörlevad terad. Tehniline termin oleks vast pigem silindriline freesimine. Ma lähen võtan kruusi koduõlut ja proovin paintis joonistada.

   Umbes selline on höövlivõlli teekond läbi puidu. Igasugu masinates siis. All pruuni värvi on puit ja mustade ringide näol on tegemist tera teekonnaga. Nagu pildilt näha jääb pind selline väikeste nõgusustega. Võiks arvata et see on mikroskoopiline, kuid kui ma võtan  oma siluhöövli, sätin laastu peeneks, siis sellist pinda üle hööveldades kostab selline ts ts ts ts ts ts ts ts ts ts hääl. Höövel võtab ainult neid mäetippe. Seega kui sellist pinda liimida, siis hööveldades on puidu kontaktpind suurem ja liide tugevam. Võiks ju lihvida ka, kuid ma ei salli tolmu ja müra.

Samuti mis mulle meeldib hööveldamise kui sellise puhul, on see, et hööveldamine annab materjali sileduse ja sirguse sama töökäiguga. St. kui ma hööveldan midagi täisnurga alla, ei pea ma midagi üle lihvima, vaid pind tulebki sile. Näiteks mõnda värskelt kalasabatapitud nurka üle hööveldades on mul ühe hetkega tagatud pinnaviimistlus ja nurga ühtlus.
Ja lõppude lõpuks on päris mõnus võtta väga hästi timmitud höövel, teha sellega.. ütleme 0,05 mm laast, asetada see ajalehe peale ja avastada et läbi selle näeb lugeda. Kunagi teen vastava pildi kah.

Minu elu kõige parim ost

On need kaks saagi.

Ma ei mäleta kas ma maksin kokku või kummagi eest eraldi, aga 3.65 oli hind. Ilmselt on nad mõlemad EW aegsed või vanemad. Kui ma nad kätte sain, nad muidugi nii ilusad ei olnud. Umbes midagi sellist.

 Aga ma jamasin ja õppisin ja katsetasin tükk aega ja nüüd on neil uued hambad. Lühidalt hõlmab see käiamist, lihvimist, viilimist, viilimist ja.. ee.. viilimist. Üks saagidest tahaks tegelikult isegi lihvi saada, et ta pind ilusti läigiks, kuid see on teisejärguline. Eks mõni vihmane päev tegelen sellega, kui kunagi lintlihvija raatsin osta. Eks ma sellest saagide taastamise protsessist kunagi räägin täpsemalt

 Üleval pildil ülemine saag on pikikiudu saagimiseks ja alumine ristikiudu saagimiseks. Nende hambad on selletõttu erinevad. Ülemisel sael on hambad nagu väikesed peitlid ja alumisel nagu pisikesed noad. See  onvajalik selle jaoks, et saetera lõikav osa oleks alati puidukiuga risti. Otsisin netist julmalt ühe pildi ka siia paremale, et mis vahet neil on. Ma olen kindel, et on ka paremaid pilte, kuid mina hetkel paremat ei leidnud. Tänapäeval enam saagidel sellist eristust ei ole.  Saag on saag, see ostetakse Bauhofist, sellega saetakse niikaua kuni nüri on ja visatakse minema. Mina jällegist hangin kuskilt vana sae ja teen selle korda, aeg-ajalt teritan üle ja ilma naljata, saan terve elu läbi ühe saega.
 Samuti tasuks tähele panna nende saagide pikkust. Kõvasti pikemad, kui praegused saed. Võimaldab palju kiiremini saagida.

Panen siia pildi ka kuidas saagi käes peaks hoidma.Need on natuke udused pildid ja üldse imelikud, sest ma

vale

õige

ei oska vasaku käega pilti teha, veel enam kui käsi on kaamera ees. Hiljuti sain sõbra käest ühe sae niimoodi, et tema proovis seda käes hoida ja ütles, et näpud ei lähe sae käepideme august läbi, seega võib mulle anda. Endal veel uhke nägu peas, et tal eriti suured kämblad on. Paraku on aga nii et vanasti hoiti neid saage kolme näpuga ja nimetissõrm oli sirge ja sae tera poole suunatud. See annab palju parema tunnetuse sellest, mis toimub. Ma arvan et kui vana aja mehed tänapäeva meeste käsi näeks, arvaks nad et klaverimäng läheb väga tulevikus moodi. Minust on muidugi väga ebaviisakas, et ma tol korral seda ei maininud, kuid ma ei näinud, et too tüüp selle saega kunagi midagi peale hakkaks.


Ma panen mõne pildi ka, mis nende saagidega teha saab.

Saab materjali pikuti saagida..

 Võiks arvata et see protsess võtab kaua aega, kuid tegelikult pole hullu midagi. Ühe pauguga läheb saag puidus edasi poole kuni ühe sentimeetri võrra. Sellised suuremad saagimised võiks muidugi teha ketassae peal, kuid käsiketassaagi ma ei salli eriti (tolmu ja müra tuba täis) ja lauakettassaagi mul veel ei ole. Samuti kui on plaanis midagi väga korralikult teha, siis see aeg, mis kulub alguses materjali lahti saagimiseks on suhteliselt köömes võrreldes mis hiljem kulub tappide tegemiseks.

..seejärel pikkusesse

Või näiteks midagi ehitades on ülihea lõikeid teha.

Lõppude lõpuks on maruhea tunne, kui parim suur saag, mida käes oled hoidnud, on sisuliselt su enda tehtud.