Thursday, February 26, 2015

Kastid saavad kaaned.. peaaegu.

Võtsin end kokku ja liigutasin jälle veidike.
Kõigepealt järkasin sellised jupid. Päris hea loosung on taustal, aga eks see käsitöö puhul nii ole.
Seejärel saagisin nad kitsamaks. Selle saagimise käigus veel tegin tuuningut tollele saele, mis siin paar postitust tagasi lintlihvijaga kohtus. Siin pildil on näha saejälg. Pole veel päris maailmatase, kuid mina olen üsna rahul. Millimeetrise joone kannatab juba pooleks saagida.
Seejärel hööveldasin mõõtu. Pikka aega olen tahtnud pildistada seda läiget, millise terav höövel jätab, kuid inimslilma ja kaamera vahel on erinevus, seega hästi pildile ei saa. See vist on seni parim.
Võtsin välja oma sõjaaegse Stanley 50 kombihöövli. Kombihöövel on siis selline höövel, millel on palju erinevaid, vahetatavaid terasi. Minul oli tegelikult lihtsalt soonehöövlit vaja, kuid erilise hinnavahe puudumise tõttu otsustasin sellise kasuks.

Ja panin selle tööle. Hööveldasin kõigile 16 pulgale sooned sisse. Eelnevalt tõmbasin rööbitsaga juti, et soone äär ilus jääks.
 Lõikasin sisse tapid. Tegelikult oleks pidanud tapid ennem lõikama.. aga mõtlesin teispidi. Igavene rist ja viletsus oli soone põhja tappe raiuda. Seda enam et tapipeitlid..
..keeldusid normaalsest koostööst. Mul lihtsalt ei ole normaalset kuuemillimeetrist peitlit. Kuidagi läbi häda sain siiski need 16 tappi sisse raiutud.
Siis lõikasin valmis tapikeeled.
Muidugi on ülitore, kui tapp läheb otse sae alt ilusti kokku, kuid kuna tapid ei tulnud päris maailmaklassi täosusega tuli igat üht eraldi sobitada. Põhjahöövel on ülihea vahend tapikeelte täpseks timmimiseks. Ma pakun et veerand millimeetri kaupa saab materjali maha võtta.
Siin on siis üks raam kokku pandud. Keskele tuleb veel tahvel tekitada.
Ja siin pildil on mõlemad kastid raamidega. Saab juba aimu kastide tulevastest proportsioonidest.

Wednesday, February 25, 2015

Laegaste progress

Aeg kaob käest ära. See on täiesti õudne. Ega ma seda muidu tähele ei oleks pannud, aga vaatasin just, et pole siia üheksa päeva kirjutanud ja ega ei olegi eriti palju mida kirjutada. Kirjutan selle vähesegi siis.
Ma pean ära mainima, et olen üsna rahul oma isetehtud pitskruvidega. Sama haardega "päris" pitskruvid maksavad kusagil alates 30 eurot tükk, seega hoidsin oma kolmepäevase nikerdamisega 240 eurot kokku. Pildil siis läheb esimene kast kokku. Päris ristkülik ta välja ei tulnud, diagonaalid erinesid kohutavad kolm millimeetrit, seepärast ongi üks pitskruvi seda diagonaali kokku tõmbamas.
Siin siis mõlemad kokku liimitud. Käsi on natuke värisenud isegi suurest erutusest.

 Järgmine etapp on välispindade üle hööveldamine. Höövel peab ikka väga viimase peal olema selle jaoks. Laast peab nii õhuke olema, et sellest näeb läbi. Lihvimine mulle üldse ei istu. Mul on töökoda elamisega sama katuse all ja ma ei tahaks üldse seda tolmu endale päeva lõpuks linade vahele.
Siin mõlemad kastid hööveldatud.
Ja siin lähivõte kalasabatapist. Olen päris rahul.

Monday, February 16, 2015

Vene höövlid


Eestis on üsna levinud vene höövlid. Tehase nimi oli vist "Voskov". Üsna pikka aega mul ainult vene metallhöövlid olidki. Klõpsasin paar pilti Stanley nr4 höövlist ja selle vene koopiast. Nagu ülevalt pildilt näha, on nad ikka üsna sarnased.Vähemalt väliselt. Venelasel on küll esimene nupp väiksem, aga Stanley höövlid erinesid ka oma tootmisajaloo jooksul üsna palju. Vist on 19 erinevat eristatavat seeriat. Minu oma on siis pärit viimasest ehk 19. seeriast, mida toodeti vist 1946-1968 aastail. Peale seda toodeti loomulikult edasi, kuid kvaliteet langes ja päris Stanleydeks neid enam ei peeta. Võin muidugi siinkohal pange panna, kuna ma puhtalt mälu järgi kirjutan.

Siin pildil, kus nad kõrvuti on hakkavad juba erinevused välja joonistuma. Juhin siis tähelepanu tera pikkusele ja tera külgkalde hoova pikkusele. Stanleyl on nad veidi pikemad. Tera pikkus pole niivõrd oluline, kuid selle hoova pikkus on küll väga määrav, sest venelase lühikese hoovaga on üsna raske saada höövlitera otseks. Mitte midagi võimatut, aga Stanley on selle kõrval lapsemäng.

Siin on pilt tagantpoolt. Tera sügavuse seadenupp on Stanley puhul palju palju parem. Esiteks on tegemist vastupäeva keermega, nii et keerates nuppu "kinni", läheb tera sügavamale ja "lahti" keerates tuleb tera ülespoole. Küllalt loogiline. Venelasel on jällegi vastupidi. Teine suur erinevus on keermetes. Venelasel on M8 keera ja Stanleyl mingi sarnase suurusega tollkeere. Kuna tollkeermel on samm natuke teine (mälu järgi on meeles, et paar kraadi), siis ta käib palju sujuvamalt. Ma olen sama juttu kuulnud ka vanade autode taastajate käest. Nimelt olla kinniroostetanud tollkeermega polte palju kergem lahti saada kui meeterkeermega. Kolmas erinevus on nupu suurus. Stanley oma on palju suurem ja liugleb paremini.
Siin pildil on kelgu küljest tera eemaldatud. Näha on, et kelgud on üsna sarnased. Venelase kelk isegi teoreetiliselt parem, kuna kontaktpind teraga on palju suurem kui Stanley puhul. Mingid erilist erinevust ma sellest küll aru saanud ei ole. Siin pildil joonistub ka välja, kui erinevad on Stanley ja vene höövli tera külgkalde hoovad. Venelasel on lihtsalt mingi stantsitud junn, Stanleyl on palju pikem ja korralikum hoob. Vene höövlil on selle hoova loks palju palju suurem. Alles seda pilti tehes panin tähele, kui käest ma vene höövli kelgu olen lasknud - rooste on peal. Ju kuskil õues tööd tehes on läinud. Kunagi, kui see höövel mul aktiivset kasutust nägi, lasin ma ´terve kelgu esipinna luisul läikima, et saavutada head kontakti teraga.

Siin pildil on võrdluseks terad. Suurim erinevus on vast laastumurdjas. Stanleyl on selline korralik jõnks sees, mis minumeelest annab päris palju juurde. Nimelt vene höövliga on väga raske hööveldada puidu otspinda. Ma kipun arvama et võtmeerinevus on selles jõnksus, kuna see võimaldab palju rohkem survet koondada just lõikeserva taha, kus seda kõige rohkem vaja on. Teine suurem erinevus on vene tera puhul see, et vene teradel on lõikeserva juurest 3-4 cm masina peal tasandatud. Iseenesest on see tore, kergem teritada, kuidminus on tekkinud kahtlus, et ka see võib halvendada tera stabiilsust, kuna kontakt laastumurdjaga väheneb. Oleks pidanud tegelikult pilti tegema..
Ja siin pildil on vene suurem höövel. Stanley nr 5 suurune. Panin selle pildi lihtsalt selle pärast, et näidata kuivõrd imelikus kohas on tagumine käepide. Ta võiks olla 7-8 cm eespool nagu originaalil.

Niisiis.. kokkuvõtteks võin omast kogemuses öelda, et vene höövliga ei ole mõtet jamada. Põhihäda on reguleerimine. Vene höövlit on lihtsalt niivõrd palju raskem saada ilusat õhukest laastu lõikama kui Stanleyt. Ja kuna siluhöövlit võid päev jooksul vabalt ka kümme korda teritada, siis on see päris määrav, sest peale iga teritust on vaja ju lõige uuesti paika sättida. Teine miinus on tera stabiilsus. No ei saa vene höövliga lihtsalt lõigata otspinda. Võib-olla mändi ja leppa, aga saarepuud on üsna raske hööveldada. No tegelikult saab aga see on umbes nagu elektroodiga plekki keevitada - kirumist on palju. Ja viimane asi.. selle Stanley töökorda seadmiseks kulus võib-olla kaks tundi maksimum, kui see venelane... see on mitu korda nii palju hoolt saanud suures lootuses, et ehk hakkab korralikult tööle ja ikka ei tee sama head tööd. Parem tellida kusagilt ebay kaudu mõni vana Stanley. Mina tellisin Prantsusmaalt ja koos postiga oli 40 eurot. Lisaks sain veel igasugu muud huvitavat. Poest võib küll selle raha eest midagi uut sarnast saada, kuid seal ei pruugi olla sellist kvaliteeti. On muidugi olemas ka uusi häid höövleid a'la Lie Nielsen või Veritas, kuid selle postituse mõte on edasi anda minu kogemust, et vene höövliga ei ole mõtet jamada mitu aastat nagu mina seda tegin. Vene höövli asemel paarisajaeurost luksushöövlit soovitada oleks kohatu, kuid paarikümneeurost Stanleyt juba võib. Pealegi pidada Stanley sama hea olema kui kallid luksushöövlid. Eks ma kunagi kirjutan sarnase võrdluse kui raatsin kunagi midagi sellist osta.

Muide.. mul on Ebayst tellitud kaks Stanleyt juurde ja seega on varsti oodata postitust höövlit kordategemise kohta.

Saturday, February 14, 2015

Laegaste teine osa.

Tahtsin vist juba eile neid kaste liimi alla saada, kuid see pole seni õnnestunud. Natuke meenutan endale ajateenistuses mereväes olnud kompaniiülemat, kes nõudis 150%, kuid 75 ga oli rahul. Niisiis.

Selline prohmakas kohe. Hakkasin valet asja välja raiuma. Otsustasin, et päästan, mis päästa annab ja tegin sinna väikese lapi.

Siin pildil on näha plommi esialgne välja uuristatud koht.
Appi tõttab põhjahöövel, mis plommiaugu ilusaks teeb.

Ja plomm ilusti paigas. Hiljem terava peitli ja höövliga tegin ta õigesse suurusesse.
Siin on hööveldatud. Tapi õige kuju veel sisse viimata. Natuke meenutab õiget puidu süüd, aga oleks pidanud sellele rohkem tähelepanu pöörama. Muideks sel hetkel kui ma selle prohmaka tegin, tuli raadiost Supernoova - väikesed vead.

Siin on kastud kuivalt koos. Üks detail on vaja veel sisse tappida. Pildil on vist 42 kalasabatapi keelt.

Ja nüüd midagi hoopis teistsugust. Pildil oleva sae tegin ma.. sügisel vist. Või eelmine talv, täpselt ei mäleta. Igatahes on sel sael selline häda, et saeleht tundub olevat tagant poolt paksem kui hammaste juurest ja seepärast ta poob kinni end. Mulle meeldib, et hammastel on üsna väike räsa, see jätab ülipuhta lõikejälje.

Appi tõttab naabrilt laenatud lintlihvija.
Ja siin on tulemus. Saeb palju palju paremini. Muideks vanasti, käsisaagide tippaajal olidki parimad saed tagumiselt küljelt õhemaks käiatud, kui hammaste poolt. Inglise keeles taper ground.
Ja lõpetuseks pilt järgmisest prohmakast, millest tuleb järgmine postitus.



Thursday, February 12, 2015

Tulekul on ühed pisikesed laekad

Olen juba pikemat aega tahtnud teha paari laegast. Tegelikult võiks nende kohta öelda kirst, kuid tänapäeval kipub see sõna pigem matmisega seonduma. Kast on jälle liiga prosta sõna. Kastiga toon ma konsmuist toitu koju. Niisiis saarepuust laegas. Kunagi üsna ammu ostsin kohalikust saeveskist päris hea hulga laia saarelauda. Aasta võis olla 2012. Juba sellest ajast peale olen mõelnud, et neist laudadest ma mõne kirstu laeka teen. Nüüdseks on oskused ja eelkõige tahtmine nii palju arenenud, et saangi pihta hakata.
Sellel pildil hööveldan lauda õigesse pikkusesse. Mitte et ma nüüd pika laua otsast hakkan niimoodi hööveldama, aga viimase millimeetri küll. Saab õite täpne. Ja eelkõige täisnurkne. See et siin mingi vana toolipõhi laua all on, on lihtsalt sellepärast, et höövliterale natuke vaheldust pakkuda. Muidu lõikan kõiki laudu sama koha pealt ja höövlitera kulub ka ainult alumise kuueteistkümne millimeetri pealt.

Siin on siis tulemus. Nagu näha, on laua otspind täisnurga all.

Või noh.. see pilt vast iseloomustab paremini, mis tähendab täisnurga all hööveldamine. 2012 aastal ma päris nii ei osanud.
Proovin laeka suurust. See esimene laud tuleb tegelikult ülesse äärde ja alla poole tulevad kaks sahtlit. Pildil on näha stanley nurgik. Otsisin seda üleeile Tallinnast Bauhausist ja ei leidnud. Sain sealt 4 euro eest mingi kõvera sarnase asja, mis oma elupäevade lõpuni garaažis elama hakkab. Tuleb välja, et Haapsalu sambla pood müüb kvaliteetsemat kaupa. Tõsiselt mugav asi peenemaks puutööks, soovitan.
Hakkasin kohe ka külgi kokku tappima. Küljelauad on 16 mm paksud, seega neile täisnurga all kalasaba tappe saagida on üsna keeruline. Joon oleks lihtsalt liiga lühike. Abiks on abilaud, mis teeb märkimise ja saagimise palju lihtsamaks.

Siin on tapid märgitud, kuigi vaevalt neist peenikestest joontest mingit sotti saab.
Jah, Arno, tubli, pane edaspidigi pea valguse ette, kui pildistad. Igatahes siin pildil toimub tappide välja raiumine. Viimasel ajal meeldib mulle tapid otsast lõpuni peitliga välja raiuda, mitte esmalt peaaegu jooneni vineerisaega saagida. Palju viisakam tulemus jääb.
Tapid välja raiutud.
Ja siin esimesed kaks nurka koos. Saladuskatte all võin öelda, et tegelikult teen kahte sellist laegast paralleelselt, seega on kaks sellist pikka nurka veel kokku vaja tappida. Loodan homme tubli olla ja mõlemad kastid liimi alla saada. Pealkiri on vist eksitav, sest nii pisikesed need laekad ei olegi.

Sunday, February 8, 2015

Reanimatsioon

Vahepeal pole päris pikka aega midagi siia kirjutanud. Ega midagi suurt teinud ka ei ole. Tööl käinud, keevitamist õppinud ja muud sellist. Nüüd siis võtsin jälle kätte selle asja.
Alustama peaksin vist sellest pildist. Pole see tööpink enam ammu nii ilus kui ta oli 2013 sügisel valmides. Nüüd aasta aega puuküttega majas olles, on ta päris palju mängima hakanud.



Kui tavaliselt on tööpinkidel põhihädaks see, et ta pealmine plate kuivab kumeraks, siis mind see nii väga ei ole veel heidutaud. Probleem tekkis hoopis pingi esiseinaga, mis kuivaks kumeraks. Selle tulemusena ei püsinud asjad enam kruvi vahel eriti hästi kinni. Niisiis hööveldasin jälle lapikuks ta.





Siin pildil on kõik juba titimiti. Seekord ma enam ei hakka seda esikülge viimistlema. Võib-olla siis kui kunagi pealmise plate ka üle hööveldan. Elame-näeme.




Ja siis nägin natukene selle elukaga vaeva. Tolle asja nimi on põhjahöövel. Inglise keeles router plane. Väga vajalik tööriist. Eks ma kunagi loodan kajastada seda värki kasutuses, kuid täna räägin remondist. Nimelt pole üleval pildil olev päris originaal, vaid keegi on ise koopia teinud. Originaali järgi vormi teinud, ning malmist uue valanud. Toimuda võis see kopeerimine aastat sada tagasi.
Kahjuks aga polnud malmivalaja saavutanud piisavat temperatuuri ja nii olid valusse jäänud sisse mõningad tühimikud. Mitte et ma midagi ette heita saaks - mina tõenäoliselt ei vala kunagi malmist midagi. Aga igatahes otsustasin asja natukene parandada. Ma ei lootnudki neid tühimikke sealt välja lihvida, kuid natuke siledamaks tahtsin küll seda põhja saada, et ta nii väga ei kriimustaks enam töödeldavat pinda.

Kinnitasin liivapaberi tööpingi külge, alla panin klaasi, et pind oleks ülisile ja andsin minna. Pildilt on paista ka, et vahepeal on pitskruvid valmis saanud ja kasutuses.
Siin on siis tänase seisuga lõpptulemus. Eks ma kunagi teen talle lihtsalt puidust põhja. See oli originaali puhulgi väga levinud. Originaalsel Stanley 70'l on selle jaoks isegi augud olemas, minu omal vaja ainult puurida (kohad on näha ja olemas).

Ja päev lõppes selle höövlitera tagumise tahu lapikuks ajamisega. Olin kunagi alt läinud sellega. Töötlesin seda ühe luisu peal, mida arvasin lapikut olema, kuid mis tegelikkuses oli nõgus. Nüüd maksab hooletus kätte. Pildil olen markeriga tagatahu ära värvinud, et näha, kuskohas on kumerus ja kus nõgusus. Üsna pikka aega jamasin selle teraga ja päeva lõpuks see mul keti maha tõmbaski.

Oeh, tänaseks küll, eks mõni teine päev kirjutan pikemalt ja huvitamalt.