Soolavakad

Kuna ma teen neid vakkasid palju ja müügiks, siis viieteistliitrise poti kaane vahel aurutamine enam ei sobinud. Esiteks toodab see jube palju auru ja teiseks võtab kõvasti aega. Kokku sai selline moodustis:

Kapp sai tehtud tamme põrandalaua jääkidest, millel on oksad ja muidu halb süü, nii et millekski muuks eriti ei kõlba. Kusjuures see oli hea otsus, sest need lauad on mingi jube paksu imeliku laki all, mis kaitseb neid auru mõju eest. Ainult pealmise laua olin juba eelnevalt läbi paksusmasina lasknud ja see sisuliselt paisus lõhki. Ennem seda jõudis lõhki paisuda uks:

Või noh, mitte päris lõhki aga oma hermeetilisust kaotas see märkimisväärselt, nii et pidin aurukambrit uksele lisaks vana käterätikuga tihendama. Üleval on näha ka, kuidas pealmine laud kohe lõhkeda tahab.

Iga vakakere sai peale aurutamist vormis olla täpselt nii kaua kuni järgmine haudus. Edasi läks teekond "soolavakakererongi". Kusjuures puidu painutamine on iseenesest väga huvitav tegevus. Erinevaid nüansse on niivõrd palju, et lõpuks on ikkagi paras katsetamine. Üldiselt peab paika rusikareegel, et iga tolli paksuse kohta tuleb puitu aurutada tund aega. Kuna minu vaka kered on umbes nelja millimeetrised, siis umbes 10 minutist piisas. Samas kui olin vahepeal potti vett juurde valanud, või oli midagi muud seganud (viimastel vakkadel näiteks läks kauem aega, kuna aurukast lekkis), siis kulus kohe paar minutit rohkem. Üldiselt on kuidagi käega katsudes tunda, kas on valmis haudunud või mitte.

Järgmine samm siis kokku löömine. Tegin protsessi hõlbustamiseks sellise lihtsa rakise. Nii õhukese materjali puhul tuleb naelale augud ette puurida. Tegin seda samuti naelaga. Lihtsalt liistunaelal naksasin pea maha, viilisin kaks tahku peale ja panin trelli padrunisse. Toimib imehästi ja mis peamine: ei lähe katki. Alla 2mm puurid kipuvad mul üsna kergelt katki minema. Ühe 50 korda 1,4 mm liistunaelaga aga puurisin ca 200 auku. Ainuke värk, et trellil peab palju pöördeid olema, sest egas ta päris puur ei ole vaid pigem kõrvetab ja hõõrub end läbi.  Augud puurisin läbi kere ja natuke ka tagakülge sisse, sest sellisesse seitse koma midagi materjali kahesentimeetri pikkuseid naelu on raske sirgelt lüüa. Seda enam et tegu on saarepuuga, kus on aastaringide vahel ka veesooned, mis veel enamgi aitavad kaasa naelu teelt kõrvale juhtida.

Seejärel märkisin ja saagisin põhja ja juba järgneski viimane lihv, mis ülemisel pildil näha. Põhjale panin lisaks naeltele ka liimi vahele. Muide.,. kokku naelutatud on need vakad seepärast, et mina ei usu et on olemas sellist liimi mis suudaks neid koos hoida. Soolavaka kere ja tagakülje kiud on risti. Pikikiudu puit ei paisu niiskuse käes ja ristikiudu puid paisub. Seega.. kui see vakk on kuskil pliita kohal ja potist auru tuleb ja järsku kere paisub ja lööb liimist lahti ja kilo soola vedeleb mööda kööki... nooo.. minumeelest naeltega on parem.

Kaks pilti valmis vakkadest:

Eks ma pean neile veel kaaned ka peale tegema, aga pildil ülemises reas äärmised vakad näiteks ei saa kaasi ja need on juba müügiks (vene aegsetel vineerist vakkadel polnud samuti kaasi).

Soolavakk

Pigem siis soolavakad. Hiljuti nägin ühes naabermaakonna linnas suveniiripoes soolavakkasid. Ja kohe ükski ei olnud mulle meeltmööda. Proovisin siis ise teha.

Esimene katsetus sai selline. Tegelikult sündis sellele eelnevalt veel üks vakk aga.. see jäi nö. prototüübi prototüübiks ja viibib juba pliidi all. Puidu painutamine on selline tegevus mida on vaja eelnevalt katsetada. Esialgu arvasin et kuna painutatav osa on nii õhuke, siis pole vaja mingit vormi vaid saab jooksvalt ümber soolavakapõhja ära painutada. Panin jupi 15 liitrise poti kaane vahele ja pott mõningase veega tulele ja lasin tal seal olla. Muudkui katsetasin, lõpuks sain poolkaare painutatud aga see ei tuld teps mitte ilus. Seejärel tegin vormi.

Avastasin et vormi peab puidu väga kiiresti kinni panema, muidu painutus ei toimi. Hakkama sain sellega alles siis, kui olin teinud vastavad sisselõiked, et hoidelatid saaks nö. riivi panna.

Selline on vormi pandud soolavaka kere. Siinkohal mainin ära et see on tsipa alla nelja millimeetrine saarepuu. Vaka tagasein ja põhi on tehtud poole paksemast materjalist, kuid ikkagi on tegu, et naelu sisse lüüa.

Natuke udune pilt aga peaks olema aru saada, milles probleem. Eks need naelad on liiga pikad ka. Muide naeltele tuleb augud ette puurida, muidu läheb lõhki. Tegemist ikkagi hirmõhukese materjaliga. Aga muidu käib soolavaka töö nii:

Kõigepealt hööveldan paksema materjali siledaks. Kõiksugu paksusmasinakraapsud jms. maha.

Seejärel küljed täisnurga alla. Jällegist kehv pilt.

Tagaseina küljed peavad olema täisnurga all, sest muidu juhtub nii, nagu pildil vasakpoolsel vakal: esikülje kumerus ei ole sümmeetriline.

Seejärel väike eputus teemal käsihöövliga 8mm materjali külgede täisnurga alla hööveldamine.

Otsad samuti vinkli.

Järgneb kujundsaagimine. Tosina aastat tagasi sain selle sae vist sünnipäevaks. Eks ta natuke jänni jääb saarepuuga, Ilmselt mingit lennukimudeli detaili oleks väga hea selle saega saagida aga tema probleemiks on saetera väga väike liikumine. Samuti ei ole saada korralikke saeteri. Ostsin Haapsalu linnast kõigist ehituspoodidest erinevaid saeteri ja lõpuks osutusid lõikevõimelisteks vaid Bauhofi omad, mis paraku küll ka kõige kallimad olid.

Läbi häda sain siiski saetud need. Vahepeal kui mitu tera järjest pooleks ajasin, saagisin isegi käsivineerisaega.

Järgmisena hööveldasin õhukesed tulevased kumerad detailid siledaks. Nii õhukesi asju on suhteliselt keeruline hööveldada. Tegin lihtsa rakise selle jaoks.

Nende täisnurga alla saamiseks panin lihtsalt höövli pingi vahele kinni ja liigutasin hoopis detaili üle höövli.

Ja siis tegin soonehöövliga faasi, kuhu sisse läheb soolavaka põhi. Jällegi natuke leiutamist, et saada õhuke detail pingi külge kinni.

Siin ka üks pilt prototüübi valmimisest. Tegin oma soonehöövliga sinna sellised ilusad sooned ja siis lõikasin lihtalt noaga sellise jupi välja. Idee siis selles, et pärast painutamist saab sinna nö. kõrvade külge kaane panna. Kahjuks aga jäävad need kõrvad liiga õrnad. Ja kahjuks saab soonehöövliga ainult nö. otsast lõpuni sooni teha.








Siinkohal tänaseks kõik.

Höövlite töökorda seadmine

Sain siis Hollandist kätte kauaoodatud höövlid. Üks on Stanley nr 7 ajavahemikust 1925-1928 ja teine on Record 05, mis on üsnagi identne Stanley nr viiega.

Esimese asjana kiskusin höövlid laiali ja pesin ning puhastasin põhjalikult. Kindlasti saaks ka palju põhjalikumalt puhastada ja kõik pronksist poldid korralikult läikima poleerida, kuid mina ei pidanud seda oluliseks, sest need on ikkagi tööriistad.

Sellest etapist järgmine ja vast ehk kõige olulisem etapp on tera teritamine. Teritamise protsess tähendab endast ise-enesest seda, et tera esimene ja tagumine tahk on vaja võimalikult väikese raadiusega punkti kokku ajada. Mida väiksem on selle punkti raadius, seda teravam saab höövel. Üsna segane kirjeldus, aga loodan et jutu mõte on arusaadav. Rusikareeglina tuleb suvalisel ebay'st või ükskõik kust ostetud höövlil tera tagumine tahk uuesti üle töödelda. Saab ka lihtsamalt, kuid kui on tahe, et tulevikus kestaks tera teritamine alla kahe minuti ja iga kord oleks tulemus žilett-terav, siis on see oluline. Mina olen selle jaoks kasutanud teemant-luiske. Enne kui raatsisin omale teemantluisud osta kasutasin klaasile liimitud liivapaberit selle jaoks. Mida rohkem erinevaid teralisusi kasutada, seda kiiremini see protsess läheb. Liivapaberit on klaasi külge kõige parem liimida spray-liimiga. Praegu juba üsna levinud kaup, kuid näiteks eelmise kümnendi lõpus ei olnud sellist liimi veel saada, mis suudaks klaasile liimida. Praegu on see saadaval kasvõi Bauhofis.
 Selle protsessi käigus on kõige olulisem saada võimalikult suur surve vahetult tera serva taha, aga mitte mingil juhul ei tohi tera tagumist äärt ülesse tõsta, sest see keerab kogu töö mokka. Liivapabereid kasutades olen alustanud kuskil 120 juures ja iga kord poole peenema liivapaberi juurde minnes jõudnud lõpuks 2500 peale. Selle aja peale on tera tagatahk peegelsile. Seejärel olen poleerpasta hõõrunud kuhugi sileda pinna peale (näiteks hööveldatud laud) ja selle peale tagatahu üle poleerinud.

Oeh.. sai see tera tagatahu jutt segane, kuid eks kunagi teen teritamisest ka eraldi postituse, siis kirjutan põhjalikumalt.

Tähtsuse seisukohalt järgmine asi on höövli tald sirgeks ajada. See on üks paganama nüri töö.

Siin pildil oleva nr7 höövli talla sirgeks ajamiseks on kulunud umbes tund aega ja kolm meetrit liivapaberit. Paber lihtsalt mingist hetkest alates enam ei võta ja tuleb välja vahetada. Mina olen seda tööd ka teinud klaasi peale kinnitatud liivapaberil. Minul on selle jaoks kaks 6mm üksteise peal olevat vene sektsioonkapi karastatud klaasi, mis on omakorda puitlaastplaadi peal. Kindlasti plaanin millalgi hankida lihtsalt mingi paksu klaasi või graniitplaadi, kuid esmapilgul tundub et käib küll. Seda tööd olen alustanud 80se teralisusega liivapaberil ja seejärel silunud talla ära 240se teralisusega liivapaberil. Paberit pole mõtet klaasile liimida ja tasub üsna tihti tolmuimejaga üle tõmmata, et eemaldada rauapuru. Mingist hetkest alates ei lõika paber enam eriti hästi ja siis olen paberi veel veega üle pritsinud, et sellest viimast kätte saada. Üsna nüri tegevus.

Nende kahe höövli puhul sellest piisaski. Kuid vahete-vahel ei pruugi piisata. Sellisel juhul on vaja üle vaadata igasugused kontaktpinnad, mis on höövlil on.

Üks oluline aspekt on see, kuivõrd tihedalt istub tera vastu kelku. Et seda parandada, on vaja kelgu esikülg siledaks töödelda. Seda saab teha luisul, kuid selle jaoks on vaja eemaldada lõikesügavuse reguleerhoob ja pikikalde hoob.

Lõikesügavuse reguleerhoova tihvti saab torniga välja lüüa ja selle needi pea, mis pikikalde hooba kinni hoiab, saab maha viilida, nii et hoova kätte saab. Siiski selle töö võtaks alles viimases hädas ette. Üldiselt on see tegevus vajalikuks osutunud vene höövlite puhul. Seni ostetud välismaa höövlitel pole sellist vajadust olnud.

Järgmine oluline kontaktpind jääb höövli kelgu ja talla vahele. Neid on neli tükki. Selle sirgeks ajamiseks olen kelgu külges olevatele kontaktpindadele kleepinud liivapaberi (p120 teralisusega) ja hõõrunud kelku edasi tagasi mingi aja. Raske on seda kontrollida, kuid kui liivapaber jätab juba kõikjal kokkupuutepunktis ühtlase jälje, võib protsessi edukaks lugeda. Liivapaberist tasub eelistada sellist, millisel on juba tehasest midagi kleepuvad tagumisel küljel.



Avastasin sellise mustandi oma blogis.. üle aasta aja vana. Avaldan ta muutumatul kujul ja ehk teen kunagi uue ning parema.