Tere taas. Võtan jälle kokku end, et siia midagi kirjutada. Naljakas maailm see puidu käsitsitöötlemine, kus väga suureks infokandjaks on blogid.
Mõtlesin tegelikult kirjutada männi otspuidu töötlemisest, et tekitada diskussioon, kuidas keegi kalasabatappe männi sisse teeb. Teate küll seda probleemi, et männi sügispuit on palju kõvem kui kevadpuit ja siis kipuvad tapipõhjad hirmus jubedad välja nägema. Mõned teritavad selle jaoks eraldi peitlid, mis on eriti terava nurgaga a'la 20 või lausa 16 kraadi, mõni saeb vineerisaega ülitäpselt jne. (Freesivennad muidugi panevad ette maski, pähe klapid, ette prillid, tõmmavad kaks kummi üksteise otsa ja imestavad, et kuradi kromanjoonlased oma peitlite ja höövlitega aga see selleks)
Igatahes minnes nüüd oma jutuga edasi, siis hakkasin lõpuks valmistuma suviseks laadahooajaks ja hakkasin ühte männipuust kirstu tegema. Eks meil kõigil puutöölistel kipub olema neid ülejäänud juppe kuskil kastis või riiulis, mis on siuksed head, et hoiad tallel aga midagi otseselt ka teha ei plaani nendega. Mul hakkas lausa uputama nendest ja siis sellisest puidust kirstu hakkasingi tegema. Ja nii jõudsingi selle männi sisse kalasabatapi tegemise probleemi juurde. Minu lahendus oli, et peitel olgu üliterav.
Minul on teinekord mingid perioodid, kus ma otseselt puutööga ei tegele. Näiteks teen talvel puid, või pakutakse mingit tööotsa. Ja alati siis kui ma naasen puutöö juurde, on mul alguses teritamisega natuke keeruline. Ma teritan vaba käega ja siis kipun oma tööriistade teritusnurki järjest järsemaks ajama. Alul 31, siis 34 ja siis juba 35 kraadi. Noh, umbes midagi sinna poole, siis ma jälle teritan nad ilusti 30 kraadi peale ja elu läheb edasi. (see on umbes samasugune probleem, nagu keevitaja, kes naaseb puhkuselt, peab alul veits niisama siristama, et asi jälle käe sees oleks)
Tavaliselt pole sest hullu probleemi, lihtsalt alul teritan natuke kauem oma asju. Ütleme, et pooleteise minuti asemel näiteks kolm, või midagi sellist, pole ju kunagi aega võtnud, aga seekord töötlesin mändi, mis tahab õiget nurka saada.
Ja siis mõtlesingi välja sellise rakise.
Ehk siis plekitükk, mis on 30 kraadise nurga all, on epoga kinnitatud magneti külge. Magneti sain mingist ukseava-putukavõrgu laadse toote küljest ja plekk lihtsalt vedeles toas. Tegelikult poleks isegi epot vaja, kui terasplekki kasutada, mul lihtsalt toas juhtus olema vaskplekk ja ilm oli liiga kole, et garaaži pleki järele minna.
Rakise põhimüte on siis sellis, et niikaua kuni vaskplekk vastu luisku ei puutu on kõik OK. Olgu siinkohal öeldud, et mina kasutan nö. Paul Sellersi teritusmeetodit, kuna see on kõigist meetoditest kõige pragmaatilisem ja müstikavabam. Ehk siis minu peitlitel või höövlitel on tera tipus teritusnurk 30 kraadi ja sealt siis tagasi on tera ümar. Mingeid konkreetseid 25 kraadiseid teritusfaase või muud sellist minu teradel ei ole, kuna ei näe nende jaoks vajadust. Samuti pole mul vajadust oma terasi käiata (mul on isegi kerge allergia elektrikäiaga teritamise vastu, kuna olen nii palju näinud terasi, eriti liimeistreid, mis on elektrikäia peal perse käiatud). Ma usun et sellise meetodiga teritati kõik terad ka nö. käsitööriistade kuldajal, kui polnud veel freese ega elektritööriistu, kuna see on kõige kiirem. Praegusel ajal, kui käsitööriistadega puutöö on pigem hobi, kui elatusallikas, on kanda kinnitanud igasugu minu jaoks õudsed süsteemid, kus asju tehakse "õigesti" mitte nii nagu on kõige kiirem ja tulemuslikum.
Oi jah, ma võiks veel pikalt jaurata sel teemal, aga praegu on hilisõhtu ja tulin just mälumänguvõistluselt, seega ajud on pehmed ja laused, mis moodustuvad, tunduvad vähemalt minu jaoks kõverad.
Igatahes tuletas see rakis minu lihasmälule üsna ruttu taas meelde, mis on 30 kraadine teritusnurk ja tänu sellele veetsin ma täna palju palju vähem aega luiskude peal ja tegin palju rohkem tööd. Ainuke miinus on, et see magnet läheb üsna ruttu väga mustaks, kuna tõmbab luisu küljest igasugu jama enda külge.
