Friday, October 27, 2017

Käsitsi lahti saagimine

Saagisin ühte tammeplangujuppi lahti ja mõtlesin et tiba pildistan, sest tihti ma ikka enam käsitsi midagi lahti saen.
Selline ta oli algselt

Natuke kitsamaks saetud ja rihtplatelt üle käinud.
 Puitu peab veits sirgeks ajama justnimelt märkimise pärast. Kui oleks kõver ja kaheksas puu, siis rööbitsaga märkides jääb see joon ka kõver ja kaheksas, mida mööda saagima hakkad. Teoreetiliselt on võimalik nii saagida, aga saag hakkab jubedalt hõõruma ja ega sest head nahka ei tule
Siin rööbitsajoon pliiatsiga nähtavaks tehtud

Mulle meeldib nii saagida, et hakkan ühest nurgast pihta

Siis keeran plangu ringi ja tulen teisest nurgast vastu. Saetee pikeneb siit pildilt vaadates nagu päripäeva mööda joont. Ennem läbi saetud osa peab saagi üsna hästi juhtima, sest muidu võib saagida veits kaheksasse ja siis hakkab saag jubedalt hõõrduma või siis ei pruugi erinevatest nurkadest sisse saetud teed kokku minna.

Ja niimoodi üsna tihti planku ringi pöörates jõuab varsti sinna maale, et saab kiilu saeteesse torgata.
 Sellest ma küll pilti ei teinud, aga kuskilt siitmaalt tasub juba alumistest nurkadest vastu tulla. Mulle meeldib seda nii teha, et saetee jällegi pikeneb nö. päripäeva, st. keeran nagu ümber nurga.
Siin viimased lükked

Siit on näha, et kahelt poolt saega tulles, ei taha need saeteed sugugi alati kokku langeda.
Lõpetuseks mainin ära et ennevanasti kui veel saeveskeid ei olnud, saagisid kaks meest suure saega niimoodi laudu umbes 50 meetrit päevas.

Wednesday, October 4, 2017

Rakud

Tegin kaks päeva jutti üht väga lihtsat tööd: voolisin välja pudeliavajate toorikuid. Vist on kõige suurem sats, mis ma seni teinud olen. Puupulkasid tervelt 412 avaja jaoks. Igatahes.. kuskilt seitsmekümnest pulgast edasi tundsin et käed kipuvad kuidagi hellad olema. Ja tegin ikka nii nagu ennemalt olen harjunud: sülitasin pihku ja töötasin edasi.

Hiljem jäin selle peale mõtlema, et kas tänapäeval üldse keegi veel teeb nii? Mina sain teada sellisest võttest kui lugesin päris väiksena raamatut nimega "Meie õue lapsed" kus siis keegi niimoodi tegi. Eks ma muidugi väikse tatina tahtsin proovida ja siis saatsin igavese klimbi pihku kui mingit aiamaad pidin kaevama. Nüüd.. võib-olla isegi kakskümmend aastat hiljem tean, kuidas see asi tegelikult käib. Nimelt tuleb sülitada nii vähe kui üldse sülitada võimalik on. Tööriist peab olema puuvarrega ja töötama peab paljakäsi. Kui nüüd käsi omavahel hõõrudes see sülg üliõhukese kihina käte peale laiali hõõruda ja seejärel otsekohe tööle hakata, siis on tööriist nagu peopesadesse liimitud. Ja kuna rakud tekivad peopesadesse eelkõige hõõrdumise tõttu, siis on kätest valu läinud. Samuti saab natuke haaret lõdvemaks lasta ja ka see teeb töötamise natuke kergemaks. Kui nüüd emotsionaalselt seda mõju kirjeldada, siis see on umbes nagu "tuumapohmellis hommikul hakkaba neljasajane ibukas mõjuma"
 Muidugi see mõju on lühike, umbes täpselt niikaua kuni tööriistal haaret vahetada, aga siiski jube mõnus vahepeal töövalu leevendada.
Kas tänapäevasel öko-möko ja steriilsel ajastul keegi veel nii teeb?