Noh, algatuseks võib vist ära mainida, et mul on neid päris palju.
Kuid kunagi oli palju palju rohkem. Õnneks ma olen natukene muutunud ja kaks korda olen päris suure koguse höövleid lihtsalt osta.ee oksjonil maha müünud. Esimene kord müüsin kõik kordused maha ja teisel korral kõik, mida kasutada ei õnnestunud või ei tahtnud (sõnaga, tegin peas otsuse, et ei raja tööriistamuuseumi).
Käsitisi puidu hööveldamine on üsna ränk tegevus tänapäeva standardite järgi.
Kuid tulemused võivad tulla üsna meeldivad See laud pildil on päris lai.. midagi üle 30 cm. Nii laia rihtplatet päris igaühel ei olegi.
Tegelikult peaks tulemusest parema pildi tegema. Käsihöövli jäetud jälg on väga sile. Niivõrd sile, et ennem puidu viimistlemist tuleb puitu liivapaberiga karestada. Vähemalt terava höövliga hööveldamise puhul. Panen siia ühe höövlipildi veel ja siis kirjutan natuke üldisemat juttu.
See on päris omamoodi pilt. Esimesena juhin tähelepanu höövlile. Konkreetne isend pildil on Stanley nr 4 ja see asetseb põhjaga vastu tööpinki. Paljud tüübid pööritaks silmi selle peale, kuna koolis õpetati, et höövlit ei tohi kunagi põhjaga vastu lauda panna, kuna see võib tera kahjustada. Võib-olla kui mul oleks metallist tööpink, oleks see probleem, kuid antud juhul on see lihtsalt haip. Ennem kahjustub see laud, kui höövlitera ja samuti ei meeldi mulle mõte, et tera on küljega minu poole. Lähen käega vastu, on kõik kohad verd täis ja lähen mingi metallist asjaga vastu, ongi teral jälg peal. Seega mina panen höövli alati tallaga vastu tööpinki.
Teine asi mida siin pildil tähele panna on see konservikarp paremal üleval nurgas. Seal sees on üks kalts, mis on üleni õline. Mitte mingi 10w-40 vaid oliiviõli. Tegelt üsna suvaline õli töötab. Sellega määrin höövlitalda, et endal elu kergem oleks. Ja erinevalt jällegi levinud arusaamast - see ei mõjuta mitte kuidagi puidu tulevast viimistlemist.
Viimane pilt on tegelikult üks ülikoolist jagatud õppematerjal ajast mil ma kunagi pedas pool aastat tööõpetuse õpetajaks õppisin. Kõik pildil on justkui loogiline ja õige, mis puudutab survete suunda, kuid kui hoida höövlit niukse haardega nagu pildil, siis küll miskit tulemust ei saa. Võib-olla ainult mingit väga paksu laastu võttes tasub sellist haaret katsetada. Või siis kui oled ülikooli tudeng, kes ei oska veel höövlit teritada.
Teine asi mida siin pildil tähele panna on see konservikarp paremal üleval nurgas. Seal sees on üks kalts, mis on üleni õline. Mitte mingi 10w-40 vaid oliiviõli. Tegelt üsna suvaline õli töötab. Sellega määrin höövlitalda, et endal elu kergem oleks. Ja erinevalt jällegi levinud arusaamast - see ei mõjuta mitte kuidagi puidu tulevast viimistlemist.
Viimane pilt on tegelikult üks ülikoolist jagatud õppematerjal ajast mil ma kunagi pedas pool aastat tööõpetuse õpetajaks õppisin. Kõik pildil on justkui loogiline ja õige, mis puudutab survete suunda, kuid kui hoida höövlit niukse haardega nagu pildil, siis küll miskit tulemust ei saa. Võib-olla ainult mingit väga paksu laastu võttes tasub sellist haaret katsetada. Või siis kui oled ülikooli tudeng, kes ei oska veel höövlit teritada.
Ennist valetasin tegelikult - üks pilt on veel:
Ma tegelikult ei ole mingi selline tüüp, kes arvab et kõik liigutused, mis puidu töötlemiseks vaja on, tuleks käsitsi teha. See on üsna ränk ja tänapäeval ebavajalik. Kahjuks mul aga hetkel ei ole lihtsalt ei rihtplatet ega paksusmasinat (plaanis on nad küll kunagi hankida).Küll olen aga seda meelt, et kõik pinnad tasub üle hööveldada. Materjal, mis tuleb läbi paksusmasina ei ole tegelikult päris sile. Samuti on rihtplatega, sest mõlema masina tööorganid on ju pöörlevad terad. Tehniline termin oleks vast pigem silindriline freesimine. Ma lähen võtan kruusi koduõlut ja proovin paintis joonistada. 
Umbes selline on höövlivõlli teekond läbi puidu. Igasugu masinates siis. All pruuni värvi on puit ja mustade ringide näol on tegemist tera teekonnaga. Nagu pildilt näha jääb pind selline väikeste nõgusustega. Võiks arvata et see on mikroskoopiline, kuid kui ma võtan oma siluhöövli, sätin laastu peeneks, siis sellist pinda üle hööveldades kostab selline ts ts ts ts ts ts ts ts ts ts hääl. Höövel võtab ainult neid mäetippe. Seega kui sellist pinda liimida, siis hööveldades on puidu kontaktpind suurem ja liide tugevam. Võiks ju lihvida ka, kuid ma ei salli tolmu ja müra.
Samuti mis mulle meeldib hööveldamise kui sellise puhul, on see, et hööveldamine annab materjali sileduse ja sirguse sama töökäiguga. St. kui ma hööveldan midagi täisnurga alla, ei pea ma midagi üle lihvima, vaid pind tulebki sile. Näiteks mõnda värskelt kalasabatapitud nurka üle hööveldades on mul ühe hetkega tagatud pinnaviimistlus ja nurga ühtlus.
Ja lõppude lõpuks on päris mõnus võtta väga hästi timmitud höövel, teha sellega.. ütleme 0,05 mm laast, asetada see ajalehe peale ja avastada et läbi selle näeb lugeda. Kunagi teen vastava pildi kah.
Samuti mis mulle meeldib hööveldamise kui sellise puhul, on see, et hööveldamine annab materjali sileduse ja sirguse sama töökäiguga. St. kui ma hööveldan midagi täisnurga alla, ei pea ma midagi üle lihvima, vaid pind tulebki sile. Näiteks mõnda värskelt kalasabatapitud nurka üle hööveldades on mul ühe hetkega tagatud pinnaviimistlus ja nurga ühtlus.
Ja lõppude lõpuks on päris mõnus võtta väga hästi timmitud höövel, teha sellega.. ütleme 0,05 mm laast, asetada see ajalehe peale ja avastada et läbi selle näeb lugeda. Kunagi teen vastava pildi kah.
No comments:
Post a Comment