Wednesday, November 16, 2016

Pisipostitus nr2

Ma ei ole eriti uurinud mööbli erinevaid viimistluse viise. Seni olen kõik oma tehtu lihtsalt tuimalt linaseemneõliga üle tõmmanud. Aga kaua sa ikka kõike õlitad. Pealegi on linaseemneõli haisust üsna kopp ees Proovisin siin midagi shellakiga katta. Kuna see on suhteliselt keeruline tegevus, siis võtsin prooviks ette ühe vana.. ma ei teagi mis see on. Minu jaoks on ta öökapp aga tegelikult on see tükk eemaldatud kirjutuslaua küljest. Selline rapitud tükk on ideaalne, et harjutada. Shellaki kihte läks vist 12.

Monday, October 10, 2016

Loomulik kulg

Kuna olin veel saelainel, siis tegutsesin edasi.

Otsustasin siis uue tera teha pildil ülemisele saele. Tera toorik tuli kahemehesaest. Kunagi ammu vanaisa rääkis, et sõja ajal pidi iga talu panema välja tööjõu, et 20 tihu puitu metsast kätte saada. Talle oli see metsatöö üsna meeltmööda olnud. Ühe siitkülamehega kahekesi tegid. Mäletan veel lapsepõlvest kuidas külamehe poeg lada summutit keevitas iga aasta enne ülevaatust. Elektroodiga pea kohal, lükkas koguaeg mutreid ja polte täiteks ja muudkui lasi. Iga aasta ennem ülevaatust. Plätuväel keevitas. Siis avastas, et uued sokid on jalas, ronis kanalist välja, võttis sokid jalast ära, töö läks edasi. Väga eredalt on meelde jäänud kuidas üks suur šlakitükk talle suure varba vahele lendas ja kuidas ta siis seal jalga raputas. Pärast tööd alati räägiti tasust ja külamees ütles mu vanaisale: "Ei, Eeri, sa oled teinud küll!"
Mingi kauamängiva õlle vanaisa ikkagi värava kõrvale poetas, kui ülevaatuselt tulime.

Igatahes.. tulles tagasi selle sae juurde, siis ainuke asi mis vanaisal tollest sõjaaegsest metsateost hinge peale oli jäänud, oli see, et korra kui saag puuse kinni oli jäänud, oli mingi totakas metsavaht sinna kiilu vahele löönud ja vanaisa hea kahemehesaag pooleks läinud. Teisest poolest oli keegi juba sae teinud, igavesti hea saag oli olnud. Võtsin siis nüüd allesjäänud poole ette..
Lõikasin välja relakaga. Sellisega, millel pöörded reguleeritavad ja keerasin pöörded päris maha, et ei kuumutaks liialt plekki.
Seejärel veits käiamist.
Algselt oli see tera veits üle milli.

Sunday, October 9, 2016

Sae taastamine

Üritan siin kirjeldada ühe sae taastamist.
 Selline oli ta enne. Selle sae tõi mulle pruut vanaema juurest. Vedeles kuskil aidas. Saagidel on üldiselt hea komme vedeleda. Kui on nüri, siis on nüri ja vedeleb. Vahest harva on keegi üritanud teritada aga sellest pole hullu, sest sae taastamisel tuleb enamasti niikuinii uued hambad peale viilida (ja viilimine on meil juba mõisa-ajast veres..)
Vedeleda.. miks see hea on? Sest paljud teised tööriistad on püsinud kasutuses, kuigi keegi neid enam kasutada ei oska. Näiteks liimeistrid. Ma olen päris paljusid näinud, mis on vene-ajal oskamatusest p***e ära käiatud. Samamoodi olen näinud höövliterasi. Või peitleid. Saega on aga lihtne.. seda enam nii lihtsalt käia peal teravaks ei saanud ja nii nad enamasti vedelesidki.
 (Ja olin just lõpetanud selle kirjutamise kui tuli meelde et ainuke Disstoni D8(käsitööriistade fännide jaoks kultussaag), mis ma Eestis näinud olen, oli mingi oskamatu käes omale nüri kahemehesae hambad saanud. Antikvariaadipoepidajast omanik ütles veel, et originaalis oligi nii.)
 Eks see on tegelikult üks igavene pikk teema, kuidas koos vene võimu tulekuga väga paljud tööiistad uute inimeste kätte sattusid ja seetõttu oskamatu käsitlemise läbi oma otsa on leidnud. Aga ma ei hakka sellel siinkohal pikemalt peatuma.

 Aga tulles tagasi saagide juurde, siis tegelikult vanasti pigem löödi saele hambaid aga mina seda kodustes tingimustes ette ei kujuta. Võib-olla mingitele suurtele saagidele oleks veel võimalik teha kolmnurkviilist mingi asi,millele haamriga pihta lüüa ja siis vastav kolmnurkne auk kuhugile mõnele alasile . Aga mina pole selle vastu huvi tundnud, sest suuri saage asendab tänapäeval mootorsaag või saekaater. Ma olen videost näinud kuidas üks masin lööb saele hambaid. Video link on siin.
Taastamist vajavaid saage on mul veel. Siin pildi on kõik minu saed. Vasakult paremale siis:
1. osta.ee oksjonilt saadud saag. Hea õhukese teraga. Käepidemel on kahjuks alumne sarv ära murdunud. Pole veel otsustanud, mis teha, ehk teen uue käepideme. Tera paksus pool milli.
2. Veritase väike tapisaag. 14 hammast tolli kohta. Iga päev kasutan. Selle raha eest vist parim saag, mida õnnestub osta. Ostetud www.fine-tools.com ist. Samuti poole milline trea.
3. Vanaisalt päritud saag. Sel olid alul ka väga kahtlased hambad, nii et tegin uued. Ja kuna ei osanud tegin jälle uued. Ja siis lihvisin tera õhemaks ja tegin jälle uued... Kutsun seda saagi oma koolirahaks. Kuigi tõele au andes olen päris palju kalasabatappe sellega teinud. Eks ta varsti saab uue tera ja korraliku taastamise osaliseks. Saetera oli alul 0,8mm kuid lihvisin selle lintlihvija peal kuhugi 0,6 kanti.
4. Ostetud kalasaba.ee antiigiärist. Paks tera 0,8mm ja 10 hammast tolli kohta. Täitsa kasutuses, kui mingit suuremat tappi vaja saagida.
5. Ostetud Haapsalust antiigiärist. See saag saab ka varsti uue tera omale. Hetkel 10 hammast tolli kohta. Samuti kooliraha. 10 hammast tolli kohta ja ristikiudu saagimise tera. 4-5 aastat tagasi kui ta viilisin, käis see mul veel üle jõu
6. Selle loo peategelane.

Kahjuks on see saag samuti paksu teraga. Mulle jubedalt meeldivad saed, millel on õhuke tera. Sest mida õhukesem tera, seda vähem puitu peab eemaldama. Seda kiiremini saeb. Umbes nagu need uued akumootorsaed oma imepeenikese ketiga.
Kiskusin sae laiali, tegin paksusmasinas mingi suvalise kuuseplangujupi täpselt nii paksuks, et ta mahuks läbi minu veneaegse käia kivi ja raami vahelt ja lisaks jääks veel 0,6mm pilu. Panin saelehe selle plangu külge ühe saareliistu abil kinni ja niimoodi sain omale improviseeritud.. tasalihvpingi? Väga imepärast tulemust niimoodi muidugi ei saanud, kuid pole hullu.
Pärast mikromeetriga kontrollimist sain paksuseks midagi 0,6-0,7mm. Natuke liivapaberiga lihvimist ja leht oli valmis hambaarsti juurde minekuks.
puhastasin liivapaberiga ära ka sae teised osad. Kiri on BURNT TREE WORKS SHEFFIELD. Selle kirja järgi guugeldades on saag tehtud enne esimest maailmasõda. Käepide läks peale puhastamist linõlisse likku.
Hammaste tegemine. Praegu kasutasin sellel lingil olevat töövõtet.
Ehk siis: võtsin mingi materjalijäägi, tollmõõdus joonlaua abil tegin noaga täpi iga 1/16 tolli järele. Seejärel panin noa sellesse täppi ja tõin nurgiku ligi ja tõmbasin joone. Niimoodi tegin paar kolm tolli. Seejärel peitliga tegin selle joone natuke laiemaks, nii et tekkis kolmnurkne soon. Võtsin metallisaelehega vineerisae ja selle soone järgi saagisin väikese täkke saelehele. Selle väikese täkke järgi saabki uued hambad viilida. See märkimine on kõige keerulisem koht uue sae tegemisel. Kui siin läheb natuke pekki, siis tulevad hambad ebaühtlased. Eks minevikus on mul mitu korda asi selle nahka läinudki.
 Selle aja mis mina olen puutööst huvitatud olnud, on netti tulnud järjest juurde head materjali. Selles mõttes on hea elada informatsiooniajastul. Kuskil 2011, kui oma esimesed saed tegin ei olnud veel üleval olevat meetodit kusagil näha. Tollal alustasin uue sae tegemist nii. Tegin paberi peale hunniku jooni nii tihedalt kui tihedalt tulevasel sael hambad pidid tulema ja siis kolmnurkviiliga läbi selle paberi.
jah, see on kassipeldik seal laua all. Samuti paistab kaltsuhunnik ja kogu rokk, mis teritamise laua peale iseenesest tekib
Tulles tagasi tänapäeva, siis saagide viilimiseks on mul tehtud selline abinõu. Puhas relaka ja puurpingi lugu. Natuke vinklit ja lattrauda ja valmis. Päris hea asi sai. Kui saag pole teritamise ajal korralikult kinni, teeb viil väga jubedat häält. Samuti kulub viil ruttu.

Seejärel vaikselt kolmnurkviiliga mööda saega tehtud täkkeid alla. Siin pildil näha progress.  Vasakul on näha viilihoidja. See on vist tegelikkuses keermepuuri hoidja või midagi sellist, kuid sae hambaid on päris hea teha sellega. Kusjuures seekord ma ei vaadanud kordagi malli ega mingit nurka, mille järgi saag hambad saab. Vaatasin silma järgi, et nii on enam vähem ja seejärel hoidsin seda sama nurka. Praegu vaatasin silma järgi et sai natukene agressiivsem kui veritase tapisaag See saag saab muideks pikikiudu lõikamise hambad. Ehk siis viilin saeplaadiga risti. Ja ega midagi rohkem ei olegi, ehk siis viilin risti ja kolmnurkviili käepideme poolne tahk on umbes 14 kraadise nurga all, Viili tahud ise hoolitsevad ülejäänu eest. Eks natuke tuleb kasjakki ikka sisse ja siis on aegajalt vaja viili kas alla, vasakule või paremale suunata, et hambad ühtlased tuleks aga ei midagi võimatut.
Muide esimest korda elus kasutan sae hammaste viilimiseks päris saeviili. Ennem olen mingite vene kolmnurksete muukviilidega läbi ajanud. Kolm-neli viili täispikkuses lüket teeb ühe hamba valmis. Kuna hambaid on 16 tükki tolli kohta, siis on nad alla 2mm suurused. Mina sain oma saeviilid siit kõige peenemad
Kas keegi teab, et Eestis ka kuskil midagi sellist müüakse? Päris narr on maksta ca 12 euri väikese viili eest. Bacho viilid pidi paremad ka olema kui need nicholsonid mis seal müüakse.
käpa panin taha, et kaamera fokusseeriks
Silmade jaoks on see viilimine väga väsitav töö. Mul on mingid vene arstiprillid neljakordse suurendusega. Need panen pähe nii peenikeste hammaste puhul. Samuti on vaja keskenduda. Jõhkralt. Võib-olla ma olen nii kärsitu et see minu jaoks raske on, aga ma pean olema eelnevalt nö. pestud-kustud-kammitud et ükski asi ei segaks. Üsna rahule jäin nende hammastega. Ikkagi uued ja paremad töövõtted. Samuti paremad tööriistad. (olen päris palju neid oleks-poleks mõtteid mõelnud, et kui kunagi ammu oleks kuskil netis näinud selliseid töövõtteid, kui kaugel oma asjadega siis oleksin. Eks see Eestis käsitööriistadega pusimine on üks keeruline värk, sest mina näiteks ei tea küll, kus midagi sellealast õppida saaks)
Järgmine samm oli sae hammaste räsamine. Siin on reas mu kõik räsajad. Kunagi alustasin nende kolmega, mis paremal pool. Kaks vene oma ja üks saksa oma (ilmselt sõja ajal siia sattunud.) Eks nad on suurematele saagidele mõeldud. Seejärel sain selle tumedama Kurtna laadalt kolme euroga. Elu muutus kohe palju paremaks. Kõige vasakpoolsema ostsin FEBist. Müüja pakkus seda mulle kui uurisin saeviilide kohta sealt. Siiski oli sedagi vaja modifitseerida. Nimelt ei ole too mõeldud nii peenikeste saagide jaoks.
Kiskusin ta laiali ja käiasin nö. kolvi natuke kitsamaks, kuna ta oli algselt jämedam kui minu sae hambad (ka sinna nahka on mul mõni saag läind). Artikkel selle kohta.
käiatud kolb.
Otsustasin uuema saeräsaja kasuks seetõttu, et vana vajas lihtsalt korralikku puhastamist ja antud hetkel lihtsalt ei viitsinud seda ette võtta. Tegelikult see vana räsaja on palju tugevamast metallist ja muidu ka tõsisem tükk kui see uus, nii et ükspäev võtan ta ette. Räsamise koha pealt veel niipalju, et selle räsaja kõige peenem aste räsab ikka liiga palju. Panin suure haamri pingikruvi vahele ja väikse haamriga õrnalt kopsisin sae hambaid kokku tagasi. Katsetasin ja proovisin nii neli korda, kuni räsaga rahule jäin. Ennem oli saetee lihtsalt liiga paks. Selle nipi sain samuti kuskilt Paul Sellersi lehelt aga praegu ei hakanud artiklit üles otsima.

Ega mul rohkem pilte polegi. Selline ta sai. Pean ainult mingid ilusad mutrid tegema. Umbes nii nagu kala tegi siin.

Tegin kähku ühe pildi saeteest. Keskel veritas, vasakul, paremal taastatud saag. Kakskend pauku. Seega võtab päris hästi.

Sai päris põhjalik, aga ehk on kellelgi abi.

Wednesday, October 5, 2016

pisipostitus

Selline näeb välja noaga tehtud joon, mis on keskelt pooleks saetud.

Soonehöövli fiks

Vahepeal siin tegin paari lõikelauda ja selleks oli vaja soonehöövliga paar soont hööveldada. Paraku jama selles, et soonehöövel on mul sõjaaegne (kui muidu on Stanley asjad nikeldatud, siis sõja ajal ei olnud niklit kui strateegilist materjali nii ülekülluses ja sõja aegsed höövlid on lihtsalt musta värvi - selle järgi tean et sõjaaegne) ja üsna kulunud.
 Ma usun et paljud käsihööveldajad on seda kohanud, et höövel ei võta midagi, sätid tera sügavamaks, ja seejärel võtab liiga palju. Seda viga põhjustab höövli tera vähene tugi. Nagu ülemisel pildil näha, on sellel teral tagumise tahu all päris hea tükk tühja maad. Siis puiduga kokku puutudes ta paindubki ja kaevab end sügavale sisse. Selle höövli puhul on põhjuseks kulumine. Terad on kõvast süsinikterasest ja höövel ise malmist. Aja jooksul on terad söönud oma sooned või pesad, kus sees nad olema peaksid, palju laiemaks ja seetõttu ei püsigi paigal.

Mõõtsin supleriga tera paksuse ja soone laiuse ja sain vaheks 0,7mm. Otsisin majapidamise pealt vaskplekki, mis parasjagu poole millimeetrine, lõikasin tera laiuse jupi ja sain oma höövli tööle.

Sunday, September 25, 2016

Soolavakad

Kuna ma teen neid vakkasid palju ja müügiks, siis viieteistliitrise poti kaane vahel aurutamine enam ei sobinud. Esiteks toodab see jube palju auru ja teiseks võtab kõvasti aega. Kokku sai selline moodustis:
Kapp sai tehtud tamme põrandalaua jääkidest, millel on oksad ja muidu halb süü, nii et millekski muuks eriti ei kõlba. Kusjuures see oli hea otsus, sest need lauad on mingi jube paksu imeliku laki all, mis kaitseb neid auru mõju eest. Ainult pealmise laua olin juba eelnevalt läbi paksusmasina lasknud ja see sisuliselt paisus lõhki. Ennem seda jõudis lõhki paisuda uks:
Või noh, mitte päris lõhki aga oma hermeetilisust kaotas see märkimisväärselt, nii et pidin aurukambrit uksele lisaks vana käterätikuga tihendama. Üleval on näha ka, kuidas pealmine laud kohe lõhkeda tahab.
Iga vakakere sai peale aurutamist vormis olla täpselt nii kaua kuni järgmine haudus. Edasi läks teekond "soolavakakererongi". Kusjuures puidu painutamine on iseenesest väga huvitav tegevus. Erinevaid nüansse on niivõrd palju, et lõpuks on ikkagi paras katsetamine. Üldiselt peab paika rusikareegel, et iga tolli paksuse kohta tuleb puitu aurutada tund aega. Kuna minu vaka kered on umbes nelja millimeetrised, siis umbes 10 minutist piisas. Samas kui olin vahepeal potti vett juurde valanud, või oli midagi muud seganud (viimastel vakkadel näiteks läks kauem aega, kuna aurukast lekkis), siis kulus kohe paar minutit rohkem. Üldiselt on kuidagi käega katsudes tunda, kas on valmis haudunud või mitte.
Järgmine samm siis kokku löömine. Tegin protsessi hõlbustamiseks sellise lihtsa rakise. Nii õhukese materjali puhul tuleb naelale augud ette puurida. Tegin seda samuti naelaga. Lihtsalt liistunaelal naksasin pea maha, viilisin kaks tahku peale ja panin trelli padrunisse. Toimib imehästi ja mis peamine: ei lähe katki. Alla 2mm puurid kipuvad mul üsna kergelt katki minema. Ühe 50 korda 1,4 mm liistunaelaga aga puurisin ca 200 auku. Ainuke värk, et trellil peab palju pöördeid olema, sest egas ta päris puur ei ole vaid pigem kõrvetab ja hõõrub end läbi.  Augud puurisin läbi kere ja natuke ka tagakülge sisse, sest sellisesse seitse koma midagi materjali kahesentimeetri pikkuseid naelu on raske sirgelt lüüa. Seda enam et tegu on saarepuuga, kus on aastaringide vahel ka veesooned, mis veel enamgi aitavad kaasa naelu teelt kõrvale juhtida.
Seejärel märkisin ja saagisin põhja ja juba järgneski viimane lihv, mis ülemisel pildil näha. Põhjale panin lisaks naeltele ka liimi vahele. Muide.,. kokku naelutatud on need vakad seepärast, et mina ei usu et on olemas sellist liimi mis suudaks neid koos hoida. Soolavaka kere ja tagakülje kiud on risti. Pikikiudu puit ei paisu niiskuse käes ja ristikiudu puid paisub. Seega.. kui see vakk on kuskil pliita kohal ja potist auru tuleb ja järsku kere paisub ja lööb liimist lahti ja kilo soola vedeleb mööda kööki... nooo.. minumeelest naeltega on parem.

Kaks pilti valmis vakkadest:

Eks ma pean neile veel kaaned ka peale tegema, aga pildil ülemises reas äärmised vakad näiteks ei saa kaasi ja need on juba müügiks (vene aegsetel vineerist vakkadel polnud samuti kaasi).

Monday, September 19, 2016

Soolavakk

Pigem siis soolavakad. Hiljuti nägin ühes naabermaakonna linnas suveniiripoes soolavakkasid. Ja kohe ükski ei olnud mulle meeltmööda. Proovisin siis ise teha.

Esimene katsetus sai selline. Tegelikult sündis sellele eelnevalt veel üks vakk aga.. see jäi nö. prototüübi prototüübiks ja viibib juba pliidi all. Puidu painutamine on selline tegevus mida on vaja eelnevalt katsetada. Esialgu arvasin et kuna painutatav osa on nii õhuke, siis pole vaja mingit vormi vaid saab jooksvalt ümber soolavakapõhja ära painutada. Panin jupi 15 liitrise poti kaane vahele ja pott mõningase veega tulele ja lasin tal seal olla. Muudkui katsetasin, lõpuks sain poolkaare painutatud aga see ei tuld teps mitte ilus. Seejärel tegin vormi.

Avastasin et vormi peab puidu väga kiiresti kinni panema, muidu painutus ei toimi. Hakkama sain sellega alles siis, kui olin teinud vastavad sisselõiked, et hoidelatid saaks nö. riivi panna.


Selline on vormi pandud soolavaka kere. Siinkohal mainin ära et see on tsipa alla nelja millimeetrine saarepuu. Vaka tagasein ja põhi on tehtud poole paksemast materjalist, kuid ikkagi on tegu, et naelu sisse lüüa.

Natuke udune pilt aga peaks olema aru saada, milles probleem. Eks need naelad on liiga pikad ka. Muide naeltele tuleb augud ette puurida, muidu läheb lõhki. Tegemist ikkagi hirmõhukese materjaliga. Aga muidu käib soolavaka töö nii:
Kõigepealt hööveldan paksema materjali siledaks. Kõiksugu paksusmasinakraapsud jms. maha.
Seejärel küljed täisnurga alla. Jällegist kehv pilt.

Tagaseina küljed peavad olema täisnurga all, sest muidu juhtub nii, nagu pildil vasakpoolsel vakal: esikülje kumerus ei ole sümmeetriline.
Seejärel väike eputus teemal käsihöövliga 8mm materjali külgede täisnurga alla hööveldamine.


Otsad samuti vinkli.


Järgneb kujundsaagimine. Tosina aastat tagasi sain selle sae vist sünnipäevaks. Eks ta natuke jänni jääb saarepuuga, Ilmselt mingit lennukimudeli detaili oleks väga hea selle saega saagida aga tema probleemiks on saetera väga väike liikumine. Samuti ei ole saada korralikke saeteri. Ostsin Haapsalu linnast kõigist ehituspoodidest erinevaid saeteri ja lõpuks osutusid lõikevõimelisteks vaid Bauhofi omad, mis paraku küll ka kõige kallimad olid.
Läbi häda sain siiski saetud need. Vahepeal kui mitu tera järjest pooleks ajasin, saagisin isegi käsivineerisaega.
Järgmisena hööveldasin õhukesed tulevased kumerad detailid siledaks. Nii õhukesi asju on suhteliselt keeruline hööveldada. Tegin lihtsa rakise selle jaoks.
Nende täisnurga alla saamiseks panin lihtsalt höövli pingi vahele kinni ja liigutasin hoopis detaili üle höövli.

Ja siis tegin soonehöövliga faasi, kuhu sisse läheb soolavaka põhi. Jällegi natuke leiutamist, et saada õhuke detail pingi külge kinni.

Siin ka üks pilt prototüübi valmimisest. Tegin oma soonehöövliga sinna sellised ilusad sooned ja siis lõikasin lihtalt noaga sellise jupi välja. Idee siis selles, et pärast painutamist saab sinna nö. kõrvade külge kaane panna. Kahjuks aga jäävad need kõrvad liiga õrnad. Ja kahjuks saab soonehöövliga ainult nö. otsast lõpuni sooni teha.








Siinkohal tänaseks kõik.





Friday, September 2, 2016

Höövlite töökorda seadmine

Sain siis Hollandist kätte kauaoodatud höövlid. Üks on Stanley nr 7 ajavahemikust 1925-1928 ja teine on Record 05, mis on üsnagi identne Stanley nr viiega.

Esimese asjana kiskusin höövlid laiali ja pesin ning puhastasin põhjalikult. Kindlasti saaks ka palju põhjalikumalt puhastada ja kõik pronksist poldid korralikult läikima poleerida, kuid mina ei pidanud seda oluliseks, sest need on ikkagi tööriistad.

Sellest etapist järgmine ja vast ehk kõige olulisem etapp on tera teritamine. Teritamise protsess tähendab endast ise-enesest seda, et tera esimene ja tagumine tahk on vaja võimalikult väikese raadiusega punkti kokku ajada. Mida väiksem on selle punkti raadius, seda teravam saab höövel. Üsna segane kirjeldus, aga loodan et jutu mõte on arusaadav. Rusikareeglina tuleb suvalisel ebay'st või ükskõik kust ostetud höövlil tera tagumine tahk uuesti üle töödelda. Saab ka lihtsamalt, kuid kui on tahe, et tulevikus kestaks tera teritamine alla kahe minuti ja iga kord oleks tulemus žilett-terav, siis on see oluline. Mina olen selle jaoks kasutanud teemant-luiske. Enne kui raatsisin omale teemantluisud osta kasutasin klaasile liimitud liivapaberit selle jaoks. Mida rohkem erinevaid teralisusi kasutada, seda kiiremini see protsess läheb. Liivapaberit on klaasi külge kõige parem liimida spray-liimiga. Praegu juba üsna levinud kaup, kuid näiteks eelmise kümnendi lõpus ei olnud sellist liimi veel saada, mis suudaks klaasile liimida. Praegu on see saadaval kasvõi Bauhofis.
 Selle protsessi käigus on kõige olulisem saada võimalikult suur surve vahetult tera serva taha, aga mitte mingil juhul ei tohi tera tagumist äärt ülesse tõsta, sest see keerab kogu töö mokka. Liivapabereid kasutades olen alustanud kuskil 120 juures ja iga kord poole peenema liivapaberi juurde minnes jõudnud lõpuks 2500 peale. Selle aja peale on tera tagatahk peegelsile. Seejärel olen poleerpasta hõõrunud kuhugi sileda pinna peale (näiteks hööveldatud laud) ja selle peale tagatahu üle poleerinud.

Oeh.. sai see tera tagatahu jutt segane, kuid eks kunagi teen teritamisest ka eraldi postituse, siis kirjutan põhjalikumalt.

Tähtsuse seisukohalt järgmine asi on höövli tald sirgeks ajada. See on üks paganama nüri töö.
Siin pildil oleva nr7 höövli talla sirgeks ajamiseks on kulunud umbes tund aega ja kolm meetrit liivapaberit. Paber lihtsalt mingist hetkest alates enam ei võta ja tuleb välja vahetada. Mina olen seda tööd ka teinud klaasi peale kinnitatud liivapaberil. Minul on selle jaoks kaks 6mm üksteise peal olevat vene sektsioonkapi karastatud klaasi, mis on omakorda puitlaastplaadi peal. Kindlasti plaanin millalgi hankida lihtsalt mingi paksu klaasi või graniitplaadi, kuid esmapilgul tundub et käib küll. Seda tööd olen alustanud 80se teralisusega liivapaberil ja seejärel silunud talla ära 240se teralisusega liivapaberil. Paberit pole mõtet klaasile liimida ja tasub üsna tihti tolmuimejaga üle tõmmata, et eemaldada rauapuru. Mingist hetkest alates ei lõika paber enam eriti hästi ja siis olen paberi veel veega üle pritsinud, et sellest viimast kätte saada. Üsna nüri tegevus.

Nende kahe höövli puhul sellest piisaski. Kuid vahete-vahel ei pruugi piisata. Sellisel juhul on vaja üle vaadata igasugused kontaktpinnad, mis on höövlil on.

Üks oluline aspekt on see, kuivõrd tihedalt istub tera vastu kelku. Et seda parandada, on vaja kelgu esikülg siledaks töödelda. Seda saab teha luisul, kuid selle jaoks on vaja eemaldada lõikesügavuse reguleerhoob ja pikikalde hoob.
Lõikesügavuse reguleerhoova tihvti saab torniga välja lüüa ja selle needi pea, mis pikikalde hooba kinni hoiab, saab maha viilida, nii et hoova kätte saab. Siiski selle töö võtaks alles viimases hädas ette. Üldiselt on see tegevus vajalikuks osutunud vene höövlite puhul. Seni ostetud välismaa höövlitel pole sellist vajadust olnud.
Järgmine oluline kontaktpind jääb höövli kelgu ja talla vahele. Neid on neli tükki. Selle sirgeks ajamiseks olen kelgu külges olevatele kontaktpindadele kleepinud liivapaberi (p120 teralisusega) ja hõõrunud kelku edasi tagasi mingi aja. Raske on seda kontrollida, kuid kui liivapaber jätab juba kõikjal kokkupuutepunktis ühtlase jälje, võib protsessi edukaks lugeda. Liivapaberist tasub eelistada sellist, millisel on juba tehasest midagi kleepuvad tagumisel küljel.



Avastasin sellise mustandi oma blogis.. üle aasta aja vana. Avaldan ta muutumatul kujul ja ehk teen kunagi uue ning parema.