Liblikhöövlid või pääsuhöövlid

Väga mõnusad sellised väiksed tööriistad on need. Kahjuks otse poest ostes nad suurt midagi ei tee. Kunagi väiksena lugesin üht "Sotsialistlikku põllumajandust" - oli kunagi siuke ajakiri, kus oli artikkel selle kohta, et kuidas tehasest tulnud kombain oma majandis töökõlbulikuks ehitada - no ei ole läbi see aeg mitte.

Täna on siuke kuidagi natuke tõbine olla, siis on hea nokitseda nende kallal. Võtsin esimesena ette selle sinist värvi Recordi. See oli vist esimene tööriist mis ma kunagi oma raha eest ostsin. Aasta võis olla 2008 ja olin just saanud pruudi isalt 500 krooni, kuna olin kipsis jalaga kolm päeva traktoriroolis mulda ja sitta vedanud. Ja see höövel maksis ka umbes viis sotti.

Ma olen küll sellega pea kümme aastat tööd teinud, aga päris rahul pole ma temaga kunagi olnud. Niisiis, kakkusin lahti ja hakkasin vaatama.

Siin on kohe näha ka mis tal viga oli. See koht, millele tera toetub peaks olema väga tasane, et tera saavutaks kontakti ja püsiks paigal. See pääsuhöövel polnud isegi freespingis käinud. Vist. Siin pildi peal ma olen juba natuke viilinud seda pinda tasasemaks ja seetõttu on hästi näha, et nö. ääre poole on jäetud selline kõrgem pind, millele siis tera peaks toetuma. Kõik väga tore, aga tera toetub tegelikult paar milli tahapoole, täpselt sinna kus see lohk on, kuna teral on ju 25 kraadine faas.

St. see et see esiserv kõrgem on jäetud, mõjub just halvasti ja tera keskkoht on täiesti õhus. Niipea kui vastu puud paned, tera natuke paindub ja üritab liiga paksu laastu võtta.

Andsin siis viiliga minna kuni kuskil üleval oleva pildil nähtava maani. Aeg-ajalt katsetasin ja umbes sealmaal tundus, et nüüd hakkab asja saama. Lisaks tuli tera kinni hoidva klapi alumine külg siledaks töödelda luisu peal.

Muidugi tuli lisaks sellele ka höövli tald taas sirgeks ajada luisu peal, kuna see höövel on teinud ikkagi pea 10 aastat vahelduva eduga tööd. Muuhulgas umbes 1500 pudeliavajat.. teate küll need vanade rahadega. Seega ta oli nats lohku kulunud keskelt.

Ja nii.. aastaid aastaid hiljem hakkab üks tööriist lõpuks korralikult tööle. Katsun täna kõik oma pääsuhöövlid niimoodi üle käia.

Apollo-Soyuz

Ehk mõningad siinsed lugejad mäletavad veel, kui 75. aastal toimus selline USA ja NSVL vaheline koostöömissioon kosmoses, kus maalähedasel orbiidil põkkusid omavahel Aollo CSM ja Soyuz. Avati kahe kosmosesõiduki vaheline uks ja kolm ameeriklast, ning kaks venelast surusid omavahel kätt. Nende hulgas kosmoseveteranid Aleksei Leonov ja Deke Slayton, kelle jaoks see oli esimene missoon kosmoses, olgugi, et ta oli esimese seitsme mehe hulgas, keda ameeriklased astronaudiks treenima asusisd. See selleks.

Mul juhtus aga nii, et teritasin oma põhihöövli tera läbi. St. olen seda niipalju teritanud, et tera karastatud osa sai lihtsalt otsa. Olin seda varem juba tükk aega täheldanud, et kuidagi ei hoia enam tera.

Igatahes.. mul on veel alles üks vene höövel, ülejäänud olen ammu osta.ee's maha müünud, aga see üks on natukene haruldasem, seetõttu olin teda veel alles hoidnud. Kuna nüüd aga oli uut tera vaja ja Haapsalus midagi sellist müügil ei olnud ja mul oli meeles, et tera oli ehk ainuke asi vene hööbli juures, mis mõningast kriitikat kannatas, siis läks see käiku. Kuna mõlemad höövlid võivad olla umbes sellest ajajärgust, mil ülal nimetet missioon aset leidis, siis sellest ka nimi.

Hakatuseks pean ikkagi mainima, et see vene tera väga kriitikat ei kannata. Tera viimistlemise asemel on lihtsalt mingite tohutute kruustangidega jõhker jälg peale vajutatud. Vene laastumurdja käiku ei lähe, kuna ta on lihtsalt sitt.

Kuna see tera oli natukene valetpidi kõver, siis panin esiserva alla õhukese puutüki ja äsasin paar korda haamriga. See on küll natuke ohtlik, sest sest tegemist on ikkagi karastatud terasega, kuid aja kokkuhoiu mõttes super. Ma küll ennem proovisin niisamagi selle tera tagatahku ära poleerida aga see oli lootusetult kumer. Tagantpoolt nõgusat tera on palju lihtsam tööks ette valmistada. Muide.. metallhaamriga ei soovita.

Viimasel ajal olen hakanud nii tegema, et esimese roka maha saamiseks panen tüki liivapaberit luisule. Muidu see rooste ja muu jama mis sealt tuleb, ummistab luisu ära. Lihtsam on tükk liivapaberit ohverdada.
Ma küll sellest pilti ei teinud, aga selle lukuaugukujulise soone pidin ka laiemaks viilima, et Stanley tera paralleelsuse seadehoob sinna vahele ära mahuks. See vene tera on muidu veits kaheksas ka, aga see ei sega hööveldamist.

Proovisin kohe ära saare otspinna peal ja tundub et toimib.

Miks üldse jamada mingite käsihöövlitega?

Sel aastal valge daami laadal jäi mulle silma üks tüüp, kes müütas kartulispiraale - teate küll neid suupisteid, kus üks kartul lõigatakse spiraaliks ja siis tõmmatakse pika pulga otsa ja grillitakse hirmus maitsvaks. Ma arvan et ta jäi tegelikult paljudele silma, sest ta hõikas lakkamatult kõlaval häälel "No kes ei tahaks, krõbedaid, maitsvaid, kuldpruune kartulispiraale, aiii kui mmmõnus" Ja ta tegi seda imekaunil häälel. Ma olin oma letiga temast üle tänava ja mõtlesin oma peas, umbes et "no milleks küll pead sa neid kartulispiraale siin laadal müüma, kui sul on nii hea hääletämber" Sest no tõesti, tema hääletämber oli ebareaalselt hea.
Teisel või kolmandal laadapäeval ma küsisin tema käest, et kuule, sul on nii hea hääl, kas sa puhtalt sellega ei saaks mingit tööd teha. Ja ta vastas umbes et "no pakutud on igasugu asju, aga ma tahan müüa kartulispiraale, sest oma asja tegemine arendab mind palju rohkem kui kellegi teise alluvuses töötamine." Takkajärgi tunnen end isegi pisut juhmakana, sest tegelikult oli temal tuline õigus.
Mitte et see oleks nüüd mingi tohutu valgustumise hetk olnud minu elus, aga mingil määral see inspireeris mind.

Kogu selle väikese kirjatüki point sai tegelikult alguse üks kakskümment aastat tagasi kui erinevatel suguvõsa üritustel sattusin pidevalt kuulma, kuidas vanad inimesed heietasid, et küll need aastad ikka hakkavad ajaga kiiremini mööduma. Juba tollal, seitsme aastasena, tundsin et midagi selles lauses mulle ei istu. Ja see ei olnud sugugi viimane kord, sest see on ju nagu mingisugune universaalne teadmine - mida vanemaks sa saad, seda kiiremini aastad hakkavad mööduma. Okei, sain vanemaks, tõesti hakkasid mööduma kiiremini, kuid mingi hetk see kiirendumine peatus. Aga see lause jäi mind kummitama.

See jäi mind niimoodi kummitama, et mingil hetkel paar aastat tagasi ma küsisin Eesti ilmselt kõige sknadlaaseima nõia, Hannes Vanaküla käest, et miks see ikkagi nii on, et kõik vanemad inimesed räägivad, et vanemaks saades hakkavad aastad kiiremini mööduma, aga samas mina seda ei koge, Ja tema vastas mulle väga lihtsalt: "Vaata see kõik sõltub sellest, kui palju inimese elus on hingelisi sündmusi. Noorena õpime me rääkima, kõndima, lugema, kirjutama. Hiljem tulevad esimesed pruudid, peikad, värgid, särgid. Need kõik on üsna pöördelised sündmused meie elus, aga enamikel inimestel ei tule selliseid sündmuseid elus enam rohkem ette peale ütleme ülikooli lõppu, nende elu on staatiline kuni pensini" Noo.. okei, olen mina hobimälumängur aga päris sõna-sõnalt ma seda jutuajamist ei mäleta, aga see on kõige täpsem interpretatsioon sellest jutuajamisest, mis ma praegusel hetkel suudan ette manada.

Ja see oli minu jaoks üsna valgustav hetk, sest ühtäkki ma mõistsin seda asja. Ma tooks siinkohal paralleeli arvutimängudega. Ma ei ole neid küll kunagi teab kui tõsiselt mänginud, aga seal on olemas selline žanr nagu rollimängud, kus tegelaskuju areneb pidevalt mängu jooksul ja tulevad sellised hetked nagu level-upid, eesti keeles siis tasemetõusud. Need on justkui need hetked kui tekib mingi sisemine valgustumine, mil sa avastad, et lihtsalt öeldes parem kui kunagi varem või avastad midagi, millest pole kunagi varem aru saanud. Ma olen siiralt veendunud, et ka päriselus on sellised hetked olemas. Umbes nagu see tunne, kui sõidad jalgrattaga esimest korda ilma abiratasteta, mida paraku küll, enamik meist ei mäleta. Ma tean ka hilisemast elust palju selliseid hetki. Mäletan, kui ma kunagi sain höövli esimest korda nii teravaks, et see karva võttis, või mäletan oma esimest kalasabatappi. Viimasest ajast võib-olla see hetk, kui sain oma uued puidust fotoka-statiivid valmis. No tõesti.. see on selline ülevoolav tunne, nagu oleksid teinud midagi sellist, mida varem elus ei ole teinud, ületanud ennast.

Ma küll ei tea mitte midagi kartulispiraalide tegemisest ja müümisest aga ma mõistan ka seda ägedat kutti, kes neid spiraale too hetk Haapsalu Apteki ees müüs. Kindlasti on ka temal oma jonni ajamiselt olnud selliseid hetki ja täpselt nende hetkede pärast ta seda teebki.