Saturday, September 9, 2017

Miks üldse jamada mingite käsihöövlitega?

Sel aastal valge daami laadal jäi mulle silma üks tüüp, kes müütas kartulispiraale - teate küll neid suupisteid, kus üks kartul lõigatakse spiraaliks ja siis tõmmatakse pika pulga otsa ja grillitakse hirmus maitsvaks. Ma arvan et ta jäi tegelikult paljudele silma, sest ta hõikas lakkamatult kõlaval häälel "No kes ei tahaks, krõbedaid, maitsvaid, kuldpruune kartulispiraale, aiii kui mmmõnus" Ja ta tegi seda imekaunil häälel. Ma olin oma letiga temast üle tänava ja mõtlesin oma peas, umbes et "no milleks küll pead sa neid kartulispiraale siin laadal müüma, kui sul on nii hea hääletämber" Sest no tõesti, tema hääletämber oli ebareaalselt hea.
Teisel või kolmandal laadapäeval ma küsisin tema käest, et kuule, sul on nii hea hääl, kas sa puhtalt sellega ei saaks mingit tööd teha. Ja ta vastas umbes et "no pakutud on igasugu asju, aga ma tahan müüa kartulispiraale, sest oma asja tegemine arendab mind palju rohkem kui kellegi teise alluvuses töötamine." Takkajärgi tunnen end isegi pisut juhmakana, sest tegelikult oli temal tuline õigus.
Mitte et see oleks nüüd mingi tohutu valgustumise hetk olnud minu elus, aga mingil määral see inspireeris mind.

Kogu selle väikese kirjatüki point sai tegelikult alguse üks kakskümment aastat tagasi kui erinevatel suguvõsa üritustel sattusin pidevalt kuulma, kuidas vanad inimesed heietasid, et küll need aastad ikka hakkavad ajaga kiiremini mööduma. Juba tollal, seitsme aastasena, tundsin et midagi selles lauses mulle ei istu. Ja see ei olnud sugugi viimane kord, sest see on ju nagu mingisugune universaalne teadmine - mida vanemaks sa saad, seda kiiremini aastad hakkavad mööduma. Okei, sain vanemaks, tõesti hakkasid mööduma kiiremini, kuid mingi hetk see kiirendumine peatus. Aga see lause jäi mind kummitama.

See jäi mind niimoodi kummitama, et mingil hetkel paar aastat tagasi ma küsisin Eesti ilmselt kõige sknadlaaseima nõia, Hannes Vanaküla käest, et miks see ikkagi nii on, et kõik vanemad inimesed räägivad, et vanemaks saades hakkavad aastad kiiremini mööduma, aga samas mina seda ei koge, Ja tema vastas mulle väga lihtsalt: "Vaata see kõik sõltub sellest, kui palju inimese elus on hingelisi sündmusi. Noorena õpime me rääkima, kõndima, lugema, kirjutama. Hiljem tulevad esimesed pruudid, peikad, värgid, särgid. Need kõik on üsna pöördelised sündmused meie elus, aga enamikel inimestel ei tule selliseid sündmuseid elus enam rohkem ette peale ütleme ülikooli lõppu, nende elu on staatiline kuni pensini" Noo.. okei, olen mina hobimälumängur aga päris sõna-sõnalt ma seda jutuajamist ei mäleta, aga see on kõige täpsem interpretatsioon sellest jutuajamisest, mis ma praegusel hetkel suudan ette manada.

Ja see oli minu jaoks üsna valgustav hetk, sest ühtäkki ma mõistsin seda asja. Ma tooks siinkohal paralleeli arvutimängudega. Ma ei ole neid küll kunagi teab kui tõsiselt mänginud, aga seal on olemas selline žanr nagu rollimängud, kus tegelaskuju areneb pidevalt mängu jooksul ja tulevad sellised hetked nagu level-upid, eesti keeles siis tasemetõusud. Need on justkui need hetked kui tekib mingi sisemine valgustumine, mil sa avastad, et lihtsalt öeldes parem kui kunagi varem või avastad midagi, millest pole kunagi varem aru saanud. Ma olen siiralt veendunud, et ka päriselus on sellised hetked olemas. Umbes nagu see tunne, kui sõidad jalgrattaga esimest korda ilma abiratasteta, mida paraku küll, enamik meist ei mäleta. Ma tean ka hilisemast elust palju selliseid hetki. Mäletan, kui ma kunagi sain höövli esimest korda nii teravaks, et see karva võttis, või mäletan oma esimest kalasabatappi. Viimasest ajast võib-olla see hetk, kui sain oma uued puidust fotoka-statiivid valmis. No tõesti.. see on selline ülevoolav tunne, nagu oleksid teinud midagi sellist, mida varem elus ei ole teinud, ületanud ennast.

Ma küll ei tea mitte midagi kartulispiraalide tegemisest ja müümisest aga ma mõistan ka seda ägedat kutti, kes neid spiraale too hetk Haapsalu Apteki ees müüs. Kindlasti on ka temal oma jonni ajamiselt olnud selliseid hetki ja täpselt nende hetkede pärast ta seda teebki.

No comments:

Post a Comment