Tisleripink 2

Panen siia mõned pildid kevadel valminud tisleripingist.

Käsitsi lahti saagimine

Saagisin ühte tammeplangujuppi lahti ja mõtlesin et tiba pildistan, sest tihti ma ikka enam käsitsi midagi lahti saen.

Selline ta oli algselt

Natuke kitsamaks saetud ja rihtplatelt üle käinud.

 Puitu peab veits sirgeks ajama justnimelt märkimise pärast. Kui oleks kõver ja kaheksas puu, siis rööbitsaga märkides jääb see joon ka kõver ja kaheksas, mida mööda saagima hakkad. Teoreetiliselt on võimalik nii saagida, aga saag hakkab jubedalt hõõruma ja ega sest head nahka ei tule

Siin rööbitsajoon pliiatsiga nähtavaks tehtud

Mulle meeldib nii saagida, et hakkan ühest nurgast pihta

Siis keeran plangu ringi ja tulen teisest nurgast vastu. Saetee pikeneb siit pildilt vaadates nagu päripäeva mööda joont. Ennem läbi saetud osa peab saagi üsna hästi juhtima, sest muidu võib saagida veits kaheksasse ja siis hakkab saag jubedalt hõõrduma või siis ei pruugi erinevatest nurkadest sisse saetud teed kokku minna.

Ja niimoodi üsna tihti planku ringi pöörates jõuab varsti sinna maale, et saab kiilu saeteesse torgata.

 Sellest ma küll pilti ei teinud, aga kuskilt siitmaalt tasub juba alumistest nurkadest vastu tulla. Mulle meeldib seda nii teha, et saetee jällegi pikeneb nö. päripäeva, st. keeran nagu ümber nurga.

Siin viimased lükked

Siit on näha, et kahelt poolt saega tulles, ei taha need saeteed sugugi alati kokku langeda.

Lõpetuseks mainin ära et ennevanasti kui veel saeveskeid ei olnud, saagisid kaks meest suure saega niimoodi laudu umbes 50 meetrit päevas.

Rakud

Tegin kaks päeva jutti üht väga lihtsat tööd: voolisin välja pudeliavajate toorikuid. Vist on kõige suurem sats, mis ma seni teinud olen. Puupulkasid tervelt 412 avaja jaoks. Igatahes.. kuskilt seitsmekümnest pulgast edasi tundsin et käed kipuvad kuidagi hellad olema. Ja tegin ikka nii nagu ennemalt olen harjunud: sülitasin pihku ja töötasin edasi.

Hiljem jäin selle peale mõtlema, et kas tänapäeval üldse keegi veel teeb nii? Mina sain teada sellisest võttest kui lugesin päris väiksena raamatut nimega "Meie õue lapsed" kus siis keegi niimoodi tegi. Eks ma muidugi väikse tatina tahtsin proovida ja siis saatsin igavese klimbi pihku kui mingit aiamaad pidin kaevama. Nüüd.. võib-olla isegi kakskümmend aastat hiljem tean, kuidas see asi tegelikult käib. Nimelt tuleb sülitada nii vähe kui üldse sülitada võimalik on. Tööriist peab olema puuvarrega ja töötama peab paljakäsi. Kui nüüd käsi omavahel hõõrudes see sülg üliõhukese kihina käte peale laiali hõõruda ja seejärel otsekohe tööle hakata, siis on tööriist nagu peopesadesse liimitud. Ja kuna rakud tekivad peopesadesse eelkõige hõõrdumise tõttu, siis on kätest valu läinud. Samuti saab natuke haaret lõdvemaks lasta ja ka see teeb töötamise natuke kergemaks. Kui nüüd emotsionaalselt seda mõju kirjeldada, siis see on umbes nagu "tuumapohmellis hommikul hakkaba neljasajane ibukas mõjuma"
 Muidugi see mõju on lühike, umbes täpselt niikaua kuni tööriistal haaret vahetada, aga siiski jube mõnus vahepeal töövalu leevendada.
Kas tänapäevasel öko-möko ja steriilsel ajastul keegi veel nii teeb?

Liblikhöövlid või pääsuhöövlid

Väga mõnusad sellised väiksed tööriistad on need. Kahjuks otse poest ostes nad suurt midagi ei tee. Kunagi väiksena lugesin üht "Sotsialistlikku põllumajandust" - oli kunagi siuke ajakiri, kus oli artikkel selle kohta, et kuidas tehasest tulnud kombain oma majandis töökõlbulikuks ehitada - no ei ole läbi see aeg mitte.

Täna on siuke kuidagi natuke tõbine olla, siis on hea nokitseda nende kallal. Võtsin esimesena ette selle sinist värvi Recordi. See oli vist esimene tööriist mis ma kunagi oma raha eest ostsin. Aasta võis olla 2008 ja olin just saanud pruudi isalt 500 krooni, kuna olin kipsis jalaga kolm päeva traktoriroolis mulda ja sitta vedanud. Ja see höövel maksis ka umbes viis sotti.

Ma olen küll sellega pea kümme aastat tööd teinud, aga päris rahul pole ma temaga kunagi olnud. Niisiis, kakkusin lahti ja hakkasin vaatama.

Siin on kohe näha ka mis tal viga oli. See koht, millele tera toetub peaks olema väga tasane, et tera saavutaks kontakti ja püsiks paigal. See pääsuhöövel polnud isegi freespingis käinud. Vist. Siin pildi peal ma olen juba natuke viilinud seda pinda tasasemaks ja seetõttu on hästi näha, et nö. ääre poole on jäetud selline kõrgem pind, millele siis tera peaks toetuma. Kõik väga tore, aga tera toetub tegelikult paar milli tahapoole, täpselt sinna kus see lohk on, kuna teral on ju 25 kraadine faas.

St. see et see esiserv kõrgem on jäetud, mõjub just halvasti ja tera keskkoht on täiesti õhus. Niipea kui vastu puud paned, tera natuke paindub ja üritab liiga paksu laastu võtta.

Andsin siis viiliga minna kuni kuskil üleval oleva pildil nähtava maani. Aeg-ajalt katsetasin ja umbes sealmaal tundus, et nüüd hakkab asja saama. Lisaks tuli tera kinni hoidva klapi alumine külg siledaks töödelda luisu peal.

Muidugi tuli lisaks sellele ka höövli tald taas sirgeks ajada luisu peal, kuna see höövel on teinud ikkagi pea 10 aastat vahelduva eduga tööd. Muuhulgas umbes 1500 pudeliavajat.. teate küll need vanade rahadega. Seega ta oli nats lohku kulunud keskelt.

Ja nii.. aastaid aastaid hiljem hakkab üks tööriist lõpuks korralikult tööle. Katsun täna kõik oma pääsuhöövlid niimoodi üle käia.

Apollo-Soyuz

Ehk mõningad siinsed lugejad mäletavad veel, kui 75. aastal toimus selline USA ja NSVL vaheline koostöömissioon kosmoses, kus maalähedasel orbiidil põkkusid omavahel Aollo CSM ja Soyuz. Avati kahe kosmosesõiduki vaheline uks ja kolm ameeriklast, ning kaks venelast surusid omavahel kätt. Nende hulgas kosmoseveteranid Aleksei Leonov ja Deke Slayton, kelle jaoks see oli esimene missoon kosmoses, olgugi, et ta oli esimese seitsme mehe hulgas, keda ameeriklased astronaudiks treenima asusisd. See selleks.

Mul juhtus aga nii, et teritasin oma põhihöövli tera läbi. St. olen seda niipalju teritanud, et tera karastatud osa sai lihtsalt otsa. Olin seda varem juba tükk aega täheldanud, et kuidagi ei hoia enam tera.

Igatahes.. mul on veel alles üks vene höövel, ülejäänud olen ammu osta.ee's maha müünud, aga see üks on natukene haruldasem, seetõttu olin teda veel alles hoidnud. Kuna nüüd aga oli uut tera vaja ja Haapsalus midagi sellist müügil ei olnud ja mul oli meeles, et tera oli ehk ainuke asi vene hööbli juures, mis mõningast kriitikat kannatas, siis läks see käiku. Kuna mõlemad höövlid võivad olla umbes sellest ajajärgust, mil ülal nimetet missioon aset leidis, siis sellest ka nimi.

Hakatuseks pean ikkagi mainima, et see vene tera väga kriitikat ei kannata. Tera viimistlemise asemel on lihtsalt mingite tohutute kruustangidega jõhker jälg peale vajutatud. Vene laastumurdja käiku ei lähe, kuna ta on lihtsalt sitt.

Kuna see tera oli natukene valetpidi kõver, siis panin esiserva alla õhukese puutüki ja äsasin paar korda haamriga. See on küll natuke ohtlik, sest sest tegemist on ikkagi karastatud terasega, kuid aja kokkuhoiu mõttes super. Ma küll ennem proovisin niisamagi selle tera tagatahku ära poleerida aga see oli lootusetult kumer. Tagantpoolt nõgusat tera on palju lihtsam tööks ette valmistada. Muide.. metallhaamriga ei soovita.

Viimasel ajal olen hakanud nii tegema, et esimese roka maha saamiseks panen tüki liivapaberit luisule. Muidu see rooste ja muu jama mis sealt tuleb, ummistab luisu ära. Lihtsam on tükk liivapaberit ohverdada.
Ma küll sellest pilti ei teinud, aga selle lukuaugukujulise soone pidin ka laiemaks viilima, et Stanley tera paralleelsuse seadehoob sinna vahele ära mahuks. See vene tera on muidu veits kaheksas ka, aga see ei sega hööveldamist.

Proovisin kohe ära saare otspinna peal ja tundub et toimib.

Miks üldse jamada mingite käsihöövlitega?

Sel aastal valge daami laadal jäi mulle silma üks tüüp, kes müütas kartulispiraale - teate küll neid suupisteid, kus üks kartul lõigatakse spiraaliks ja siis tõmmatakse pika pulga otsa ja grillitakse hirmus maitsvaks. Ma arvan et ta jäi tegelikult paljudele silma, sest ta hõikas lakkamatult kõlaval häälel "No kes ei tahaks, krõbedaid, maitsvaid, kuldpruune kartulispiraale, aiii kui mmmõnus" Ja ta tegi seda imekaunil häälel. Ma olin oma letiga temast üle tänava ja mõtlesin oma peas, umbes et "no milleks küll pead sa neid kartulispiraale siin laadal müüma, kui sul on nii hea hääletämber" Sest no tõesti, tema hääletämber oli ebareaalselt hea.
Teisel või kolmandal laadapäeval ma küsisin tema käest, et kuule, sul on nii hea hääl, kas sa puhtalt sellega ei saaks mingit tööd teha. Ja ta vastas umbes et "no pakutud on igasugu asju, aga ma tahan müüa kartulispiraale, sest oma asja tegemine arendab mind palju rohkem kui kellegi teise alluvuses töötamine." Takkajärgi tunnen end isegi pisut juhmakana, sest tegelikult oli temal tuline õigus.
Mitte et see oleks nüüd mingi tohutu valgustumise hetk olnud minu elus, aga mingil määral see inspireeris mind.

Kogu selle väikese kirjatüki point sai tegelikult alguse üks kakskümment aastat tagasi kui erinevatel suguvõsa üritustel sattusin pidevalt kuulma, kuidas vanad inimesed heietasid, et küll need aastad ikka hakkavad ajaga kiiremini mööduma. Juba tollal, seitsme aastasena, tundsin et midagi selles lauses mulle ei istu. Ja see ei olnud sugugi viimane kord, sest see on ju nagu mingisugune universaalne teadmine - mida vanemaks sa saad, seda kiiremini aastad hakkavad mööduma. Okei, sain vanemaks, tõesti hakkasid mööduma kiiremini, kuid mingi hetk see kiirendumine peatus. Aga see lause jäi mind kummitama.

See jäi mind niimoodi kummitama, et mingil hetkel paar aastat tagasi ma küsisin Eesti ilmselt kõige sknadlaaseima nõia, Hannes Vanaküla käest, et miks see ikkagi nii on, et kõik vanemad inimesed räägivad, et vanemaks saades hakkavad aastad kiiremini mööduma, aga samas mina seda ei koge, Ja tema vastas mulle väga lihtsalt: "Vaata see kõik sõltub sellest, kui palju inimese elus on hingelisi sündmusi. Noorena õpime me rääkima, kõndima, lugema, kirjutama. Hiljem tulevad esimesed pruudid, peikad, värgid, särgid. Need kõik on üsna pöördelised sündmused meie elus, aga enamikel inimestel ei tule selliseid sündmuseid elus enam rohkem ette peale ütleme ülikooli lõppu, nende elu on staatiline kuni pensini" Noo.. okei, olen mina hobimälumängur aga päris sõna-sõnalt ma seda jutuajamist ei mäleta, aga see on kõige täpsem interpretatsioon sellest jutuajamisest, mis ma praegusel hetkel suudan ette manada.

Ja see oli minu jaoks üsna valgustav hetk, sest ühtäkki ma mõistsin seda asja. Ma tooks siinkohal paralleeli arvutimängudega. Ma ei ole neid küll kunagi teab kui tõsiselt mänginud, aga seal on olemas selline žanr nagu rollimängud, kus tegelaskuju areneb pidevalt mängu jooksul ja tulevad sellised hetked nagu level-upid, eesti keeles siis tasemetõusud. Need on justkui need hetked kui tekib mingi sisemine valgustumine, mil sa avastad, et lihtsalt öeldes parem kui kunagi varem või avastad midagi, millest pole kunagi varem aru saanud. Ma olen siiralt veendunud, et ka päriselus on sellised hetked olemas. Umbes nagu see tunne, kui sõidad jalgrattaga esimest korda ilma abiratasteta, mida paraku küll, enamik meist ei mäleta. Ma tean ka hilisemast elust palju selliseid hetki. Mäletan, kui ma kunagi sain höövli esimest korda nii teravaks, et see karva võttis, või mäletan oma esimest kalasabatappi. Viimasest ajast võib-olla see hetk, kui sain oma uued puidust fotoka-statiivid valmis. No tõesti.. see on selline ülevoolav tunne, nagu oleksid teinud midagi sellist, mida varem elus ei ole teinud, ületanud ennast.

Ma küll ei tea mitte midagi kartulispiraalide tegemisest ja müümisest aga ma mõistan ka seda ägedat kutti, kes neid spiraale too hetk Haapsalu Apteki ees müüs. Kindlasti on ka temal oma jonni ajamiselt olnud selliseid hetki ja täpselt nende hetkede pärast ta seda teebki.

Männipuust kirst

Vaatasin oma töökojas ringi ja leidsin jube palju mingit sellist materjali, mis on kusagilt üle jäänud ja millest saaks midagi teha. Otsustasin siis ühe kirstu teha. Mul oli lihtsalt fotokas käepärast ja aeg-ajalt tegin pilti, seega mingit suurepärast foto-esseed siit ei tule.

 Siin ta on värskelt pitskruvide alt tulnud.

 Selliste kastide väljaspoolt üle hööveldamisel tuleb loominguliselt mõelda, et see kuidagimoodi kinni saada.

 Tegin sellise seeliku ümber raami.

 Ja liimisin kinni.

Alustasin kaane tegemisega. Teen nö. soon-soones tahvelraami. Minu meelest on sellist liht-tappi koos soonetäidisega palju keerulisem teha kui kalasabatappi.

Tappide raiumise abinõuks kasutasin sellist rakist, mis aitab peitlit ilusti täisnurga all hoida. Tegelikult üsna esimest korda saan ilusti tappe raiuda soone põhja, kuna varem mul ei olnud klappivaid peitleid. Nimelt on soonehöövel mul tollmõõdus teradega ja peitlid kippusid olema millimeetrites või lihtsalt vales mõõdus. Selle veerandtollise peitli sain Kurtna laadalt.

Tapid sobitasin kõik ükshaaval oma pesadesse põhjahöövliga. Nii jäävad tapikeeled ilusti detailiga paralleelseks.

Nö. soon-tahvelraami puhul ei ole tahvel lihtsalt soone sisse sobitatud vaid ka tahvli sees on soon. Tegelikult ma ei tea, kas soon-soones tahvelraam on mingi õige termin aga ta annab üsna hästi mõtet edasi. Vanasti kasutati selliseid tahvleid näiteks välisustel.

Siluhöövliga tegin tahvli ilusti ümaraks.

Ja liimisin kokku. Siin on tegelikult juba teine liimimine, kus ümber raami on liimitud ka nö. seelik.

Homme saan ehk valmis selle kirstu.