Soolavakad

Kuna ma teen neid vakkasid palju ja müügiks, siis viieteistliitrise poti kaane vahel aurutamine enam ei sobinud. Esiteks toodab see jube palju auru ja teiseks võtab kõvasti aega. Kokku sai selline moodustis:

Kapp sai tehtud tamme põrandalaua jääkidest, millel on oksad ja muidu halb süü, nii et millekski muuks eriti ei kõlba. Kusjuures see oli hea otsus, sest need lauad on mingi jube paksu imeliku laki all, mis kaitseb neid auru mõju eest. Ainult pealmise laua olin juba eelnevalt läbi paksusmasina lasknud ja see sisuliselt paisus lõhki. Ennem seda jõudis lõhki paisuda uks:

Või noh, mitte päris lõhki aga oma hermeetilisust kaotas see märkimisväärselt, nii et pidin aurukambrit uksele lisaks vana käterätikuga tihendama. Üleval on näha ka, kuidas pealmine laud kohe lõhkeda tahab.

Iga vakakere sai peale aurutamist vormis olla täpselt nii kaua kuni järgmine haudus. Edasi läks teekond "soolavakakererongi". Kusjuures puidu painutamine on iseenesest väga huvitav tegevus. Erinevaid nüansse on niivõrd palju, et lõpuks on ikkagi paras katsetamine. Üldiselt peab paika rusikareegel, et iga tolli paksuse kohta tuleb puitu aurutada tund aega. Kuna minu vaka kered on umbes nelja millimeetrised, siis umbes 10 minutist piisas. Samas kui olin vahepeal potti vett juurde valanud, või oli midagi muud seganud (viimastel vakkadel näiteks läks kauem aega, kuna aurukast lekkis), siis kulus kohe paar minutit rohkem. Üldiselt on kuidagi käega katsudes tunda, kas on valmis haudunud või mitte.

Järgmine samm siis kokku löömine. Tegin protsessi hõlbustamiseks sellise lihtsa rakise. Nii õhukese materjali puhul tuleb naelale augud ette puurida. Tegin seda samuti naelaga. Lihtsalt liistunaelal naksasin pea maha, viilisin kaks tahku peale ja panin trelli padrunisse. Toimib imehästi ja mis peamine: ei lähe katki. Alla 2mm puurid kipuvad mul üsna kergelt katki minema. Ühe 50 korda 1,4 mm liistunaelaga aga puurisin ca 200 auku. Ainuke värk, et trellil peab palju pöördeid olema, sest egas ta päris puur ei ole vaid pigem kõrvetab ja hõõrub end läbi.  Augud puurisin läbi kere ja natuke ka tagakülge sisse, sest sellisesse seitse koma midagi materjali kahesentimeetri pikkuseid naelu on raske sirgelt lüüa. Seda enam et tegu on saarepuuga, kus on aastaringide vahel ka veesooned, mis veel enamgi aitavad kaasa naelu teelt kõrvale juhtida.

Seejärel märkisin ja saagisin põhja ja juba järgneski viimane lihv, mis ülemisel pildil näha. Põhjale panin lisaks naeltele ka liimi vahele. Muide.,. kokku naelutatud on need vakad seepärast, et mina ei usu et on olemas sellist liimi mis suudaks neid koos hoida. Soolavaka kere ja tagakülje kiud on risti. Pikikiudu puit ei paisu niiskuse käes ja ristikiudu puid paisub. Seega.. kui see vakk on kuskil pliita kohal ja potist auru tuleb ja järsku kere paisub ja lööb liimist lahti ja kilo soola vedeleb mööda kööki... nooo.. minumeelest naeltega on parem.

Kaks pilti valmis vakkadest:

Eks ma pean neile veel kaaned ka peale tegema, aga pildil ülemises reas äärmised vakad näiteks ei saa kaasi ja need on juba müügiks (vene aegsetel vineerist vakkadel polnud samuti kaasi).