Höövlite töökorda seadmine

Sain siis Hollandist kätte kauaoodatud höövlid. Üks on Stanley nr 7 ajavahemikust 1925-1928 ja teine on Record 05, mis on üsnagi identne Stanley nr viiega.

Esimese asjana kiskusin höövlid laiali ja pesin ning puhastasin põhjalikult. Kindlasti saaks ka palju põhjalikumalt puhastada ja kõik pronksist poldid korralikult läikima poleerida, kuid mina ei pidanud seda oluliseks, sest need on ikkagi tööriistad.

Sellest etapist järgmine ja vast ehk kõige olulisem etapp on tera teritamine. Teritamise protsess tähendab endast ise-enesest seda, et tera esimene ja tagumine tahk on vaja võimalikult väikese raadiusega punkti kokku ajada. Mida väiksem on selle punkti raadius, seda teravam saab höövel. Üsna segane kirjeldus, aga loodan et jutu mõte on arusaadav. Rusikareeglina tuleb suvalisel ebay'st või ükskõik kust ostetud höövlil tera tagumine tahk uuesti üle töödelda. Saab ka lihtsamalt, kuid kui on tahe, et tulevikus kestaks tera teritamine alla kahe minuti ja iga kord oleks tulemus žilett-terav, siis on see oluline. Mina olen selle jaoks kasutanud teemant-luiske. Enne kui raatsisin omale teemantluisud osta kasutasin klaasile liimitud liivapaberit selle jaoks. Mida rohkem erinevaid teralisusi kasutada, seda kiiremini see protsess läheb. Liivapaberit on klaasi külge kõige parem liimida spray-liimiga. Praegu juba üsna levinud kaup, kuid näiteks eelmise kümnendi lõpus ei olnud sellist liimi veel saada, mis suudaks klaasile liimida. Praegu on see saadaval kasvõi Bauhofis.
 Selle protsessi käigus on kõige olulisem saada võimalikult suur surve vahetult tera serva taha, aga mitte mingil juhul ei tohi tera tagumist äärt ülesse tõsta, sest see keerab kogu töö mokka. Liivapabereid kasutades olen alustanud kuskil 120 juures ja iga kord poole peenema liivapaberi juurde minnes jõudnud lõpuks 2500 peale. Selle aja peale on tera tagatahk peegelsile. Seejärel olen poleerpasta hõõrunud kuhugi sileda pinna peale (näiteks hööveldatud laud) ja selle peale tagatahu üle poleerinud.

Oeh.. sai see tera tagatahu jutt segane, kuid eks kunagi teen teritamisest ka eraldi postituse, siis kirjutan põhjalikumalt.

Tähtsuse seisukohalt järgmine asi on höövli tald sirgeks ajada. See on üks paganama nüri töö.

Siin pildil oleva nr7 höövli talla sirgeks ajamiseks on kulunud umbes tund aega ja kolm meetrit liivapaberit. Paber lihtsalt mingist hetkest alates enam ei võta ja tuleb välja vahetada. Mina olen seda tööd ka teinud klaasi peale kinnitatud liivapaberil. Minul on selle jaoks kaks 6mm üksteise peal olevat vene sektsioonkapi karastatud klaasi, mis on omakorda puitlaastplaadi peal. Kindlasti plaanin millalgi hankida lihtsalt mingi paksu klaasi või graniitplaadi, kuid esmapilgul tundub et käib küll. Seda tööd olen alustanud 80se teralisusega liivapaberil ja seejärel silunud talla ära 240se teralisusega liivapaberil. Paberit pole mõtet klaasile liimida ja tasub üsna tihti tolmuimejaga üle tõmmata, et eemaldada rauapuru. Mingist hetkest alates ei lõika paber enam eriti hästi ja siis olen paberi veel veega üle pritsinud, et sellest viimast kätte saada. Üsna nüri tegevus.

Nende kahe höövli puhul sellest piisaski. Kuid vahete-vahel ei pruugi piisata. Sellisel juhul on vaja üle vaadata igasugused kontaktpinnad, mis on höövlil on.

Üks oluline aspekt on see, kuivõrd tihedalt istub tera vastu kelku. Et seda parandada, on vaja kelgu esikülg siledaks töödelda. Seda saab teha luisul, kuid selle jaoks on vaja eemaldada lõikesügavuse reguleerhoob ja pikikalde hoob.

Lõikesügavuse reguleerhoova tihvti saab torniga välja lüüa ja selle needi pea, mis pikikalde hooba kinni hoiab, saab maha viilida, nii et hoova kätte saab. Siiski selle töö võtaks alles viimases hädas ette. Üldiselt on see tegevus vajalikuks osutunud vene höövlite puhul. Seni ostetud välismaa höövlitel pole sellist vajadust olnud.

Järgmine oluline kontaktpind jääb höövli kelgu ja talla vahele. Neid on neli tükki. Selle sirgeks ajamiseks olen kelgu külges olevatele kontaktpindadele kleepinud liivapaberi (p120 teralisusega) ja hõõrunud kelku edasi tagasi mingi aja. Raske on seda kontrollida, kuid kui liivapaber jätab juba kõikjal kokkupuutepunktis ühtlase jälje, võib protsessi edukaks lugeda. Liivapaberist tasub eelistada sellist, millisel on juba tehasest midagi kleepuvad tagumisel küljel.



Avastasin sellise mustandi oma blogis.. üle aasta aja vana. Avaldan ta muutumatul kujul ja ehk teen kunagi uue ning parema.