Kastid saavad kaaned.. peaaegu.

Võtsin end kokku ja liigutasin jälle veidike.

Kõigepealt järkasin sellised jupid. Päris hea loosung on taustal, aga eks see käsitöö puhul nii ole.

Seejärel saagisin nad kitsamaks. Selle saagimise käigus veel tegin tuuningut tollele saele, mis siin paar postitust tagasi lintlihvijaga kohtus. Siin pildil on näha saejälg. Pole veel päris maailmatase, kuid mina olen üsna rahul. Millimeetrise joone kannatab juba pooleks saagida.

Seejärel hööveldasin mõõtu. Pikka aega olen tahtnud pildistada seda läiget, millise terav höövel jätab, kuid inimslilma ja kaamera vahel on erinevus, seega hästi pildile ei saa. See vist on seni parim.

Võtsin välja oma sõjaaegse Stanley 50 kombihöövli. Kombihöövel on siis selline höövel, millel on palju erinevaid, vahetatavaid terasi. Minul oli tegelikult lihtsalt soonehöövlit vaja, kuid erilise hinnavahe puudumise tõttu otsustasin sellise kasuks.

Ja panin selle tööle. Hööveldasin kõigile 16 pulgale sooned sisse. Eelnevalt tõmbasin rööbitsaga juti, et soone äär ilus jääks.

 Lõikasin sisse tapid. Tegelikult oleks pidanud tapid ennem lõikama.. aga mõtlesin teispidi. Igavene rist ja viletsus oli soone põhja tappe raiuda. Seda enam et tapipeitlid..

..keeldusid normaalsest koostööst. Mul lihtsalt ei ole normaalset kuuemillimeetrist peitlit. Kuidagi läbi häda sain siiski need 16 tappi sisse raiutud.

Siis lõikasin valmis tapikeeled.

Muidugi on ülitore, kui tapp läheb otse sae alt ilusti kokku, kuid kuna tapid ei tulnud päris maailmaklassi täosusega tuli igat üht eraldi sobitada. Põhjahöövel on ülihea vahend tapikeelte täpseks timmimiseks. Ma pakun et veerand millimeetri kaupa saab materjali maha võtta.

Siin on siis üks raam kokku pandud. Keskele tuleb veel tahvel tekitada.

Ja siin pildil on mõlemad kastid raamidega. Saab juba aimu kastide tulevastest proportsioonidest.