Reanimatsioon

Vahepeal pole päris pikka aega midagi siia kirjutanud. Ega midagi suurt teinud ka ei ole. Tööl käinud, keevitamist õppinud ja muud sellist. Nüüd siis võtsin jälle kätte selle asja.

Alustama peaksin vist sellest pildist. Pole see tööpink enam ammu nii ilus kui ta oli 2013 sügisel valmides. Nüüd aasta aega puuküttega majas olles, on ta päris palju mängima hakanud.

Kui tavaliselt on tööpinkidel põhihädaks see, et ta pealmine plate kuivab kumeraks, siis mind see nii väga ei ole veel heidutaud. Probleem tekkis hoopis pingi esiseinaga, mis kuivaks kumeraks. Selle tulemusena ei püsinud asjad enam kruvi vahel eriti hästi kinni. Niisiis hööveldasin jälle lapikuks ta.

Siin pildil on kõik juba titimiti. Seekord ma enam ei hakka seda esikülge viimistlema. Võib-olla siis kui kunagi pealmise plate ka üle hööveldan. Elame-näeme.

Ja siis nägin natukene selle elukaga vaeva. Tolle asja nimi on põhjahöövel. Inglise keeles router plane. Väga vajalik tööriist. Eks ma kunagi loodan kajastada seda värki kasutuses, kuid täna räägin remondist. Nimelt pole üleval pildil olev päris originaal, vaid keegi on ise koopia teinud. Originaali järgi vormi teinud, ning malmist uue valanud. Toimuda võis see kopeerimine aastat sada tagasi.

Kahjuks aga polnud malmivalaja saavutanud piisavat temperatuuri ja nii olid valusse jäänud sisse mõningad tühimikud. Mitte et ma midagi ette heita saaks - mina tõenäoliselt ei vala kunagi malmist midagi. Aga igatahes otsustasin asja natukene parandada. Ma ei lootnudki neid tühimikke sealt välja lihvida, kuid natuke siledamaks tahtsin küll seda põhja saada, et ta nii väga ei kriimustaks enam töödeldavat pinda.

Kinnitasin liivapaberi tööpingi külge, alla panin klaasi, et pind oleks ülisile ja andsin minna. Pildilt on paista ka, et vahepeal on pitskruvid valmis saanud ja kasutuses.

Siin on siis tänase seisuga lõpptulemus. Eks ma kunagi teen talle lihtsalt puidust põhja. See oli originaali puhulgi väga levinud. Originaalsel Stanley 70'l on selle jaoks isegi augud olemas, minu omal vaja ainult puurida (kohad on näha ja olemas).

Ja päev lõppes selle höövlitera tagumise tahu lapikuks ajamisega. Olin kunagi alt läinud sellega. Töötlesin seda ühe luisu peal, mida arvasin lapikut olema, kuid mis tegelikkuses oli nõgus. Nüüd maksab hooletus kätte. Pildil olen markeriga tagatahu ära värvinud, et näha, kuskohas on kumerus ja kus nõgusus. Üsna pikka aega jamasin selle teraga ja päeva lõpuks see mul keti maha tõmbaski.

Oeh, tänaseks küll, eks mõni teine päev kirjutan pikemalt ja huvitamalt.