Vene höövlid

Eestis on üsna levinud vene höövlid. Tehase nimi oli vist "Voskov". Üsna pikka aega mul ainult vene metallhöövlid olidki. Klõpsasin paar pilti Stanley nr4 höövlist ja selle vene koopiast. Nagu ülevalt pildilt näha, on nad ikka üsna sarnased.Vähemalt väliselt. Venelasel on küll esimene nupp väiksem, aga Stanley höövlid erinesid ka oma tootmisajaloo jooksul üsna palju. Vist on 19 erinevat eristatavat seeriat. Minu oma on siis pärit viimasest ehk 19. seeriast, mida toodeti vist 1946-1968 aastail. Peale seda toodeti loomulikult edasi, kuid kvaliteet langes ja päris Stanleydeks neid enam ei peeta. Võin muidugi siinkohal pange panna, kuna ma puhtalt mälu järgi kirjutan.

Siin pildil, kus nad kõrvuti on hakkavad juba erinevused välja joonistuma. Juhin siis tähelepanu tera pikkusele ja tera külgkalde hoova pikkusele. Stanleyl on nad veidi pikemad. Tera pikkus pole niivõrd oluline, kuid selle hoova pikkus on küll väga määrav, sest venelase lühikese hoovaga on üsna raske saada höövlitera otseks. Mitte midagi võimatut, aga Stanley on selle kõrval lapsemäng.

Siin on pilt tagantpoolt. Tera sügavuse seadenupp on Stanley puhul palju palju parem. Esiteks on tegemist vastupäeva keermega, nii et keerates nuppu "kinni", läheb tera sügavamale ja "lahti" keerates tuleb tera ülespoole. Küllalt loogiline. Venelasel on jällegi vastupidi. Teine suur erinevus on keermetes. Venelasel on M8 keera ja Stanleyl mingi sarnase suurusega tollkeere. Kuna tollkeermel on samm natuke teine (mälu järgi on meeles, et paar kraadi), siis ta käib palju sujuvamalt. Ma olen sama juttu kuulnud ka vanade autode taastajate käest. Nimelt olla kinniroostetanud tollkeermega polte palju kergem lahti saada kui meeterkeermega. Kolmas erinevus on nupu suurus. Stanley oma on palju suurem ja liugleb paremini.

Siin pildil on kelgu küljest tera eemaldatud. Näha on, et kelgud on üsna sarnased. Venelase kelk isegi teoreetiliselt parem, kuna kontaktpind teraga on palju suurem kui Stanley puhul. Mingid erilist erinevust ma sellest küll aru saanud ei ole. Siin pildil joonistub ka välja, kui erinevad on Stanley ja vene höövli tera külgkalde hoovad. Venelasel on lihtsalt mingi stantsitud junn, Stanleyl on palju pikem ja korralikum hoob. Vene höövlil on selle hoova loks palju palju suurem. Alles seda pilti tehes panin tähele, kui käest ma vene höövli kelgu olen lasknud - rooste on peal. Ju kuskil õues tööd tehes on läinud. Kunagi, kui see höövel mul aktiivset kasutust nägi, lasin ma ´terve kelgu esipinna luisul läikima, et saavutada head kontakti teraga.

Siin pildil on võrdluseks terad. Suurim erinevus on vast laastumurdjas. Stanleyl on selline korralik jõnks sees, mis minumeelest annab päris palju juurde. Nimelt vene höövliga on väga raske hööveldada puidu otspinda. Ma kipun arvama et võtmeerinevus on selles jõnksus, kuna see võimaldab palju rohkem survet koondada just lõikeserva taha, kus seda kõige rohkem vaja on. Teine suurem erinevus on vene tera puhul see, et vene teradel on lõikeserva juurest 3-4 cm masina peal tasandatud. Iseenesest on see tore, kergem teritada, kuidminus on tekkinud kahtlus, et ka see võib halvendada tera stabiilsust, kuna kontakt laastumurdjaga väheneb. Oleks pidanud tegelikult pilti tegema..

Ja siin pildil on vene suurem höövel. Stanley nr 5 suurune. Panin selle pildi lihtsalt selle pärast, et näidata kuivõrd imelikus kohas on tagumine käepide. Ta võiks olla 7-8 cm eespool nagu originaalil.

Niisiis.. kokkuvõtteks võin omast kogemuses öelda, et vene höövliga ei ole mõtet jamada. Põhihäda on reguleerimine. Vene höövlit on lihtsalt niivõrd palju raskem saada ilusat õhukest laastu lõikama kui Stanleyt. Ja kuna siluhöövlit võid päev jooksul vabalt ka kümme korda teritada, siis on see päris määrav, sest peale iga teritust on vaja ju lõige uuesti paika sättida. Teine miinus on tera stabiilsus. No ei saa vene höövliga lihtsalt lõigata otspinda. Võib-olla mändi ja leppa, aga saarepuud on üsna raske hööveldada. No tegelikult saab aga see on umbes nagu elektroodiga plekki keevitada - kirumist on palju. Ja viimane asi.. selle Stanley töökorda seadmiseks kulus võib-olla kaks tundi maksimum, kui see venelane... see on mitu korda nii palju hoolt saanud suures lootuses, et ehk hakkab korralikult tööle ja ikka ei tee sama head tööd. Parem tellida kusagilt ebay kaudu mõni vana Stanley. Mina tellisin Prantsusmaalt ja koos postiga oli 40 eurot. Lisaks sain veel igasugu muud huvitavat. Poest võib küll selle raha eest midagi uut sarnast saada, kuid seal ei pruugi olla sellist kvaliteeti. On muidugi olemas ka uusi häid höövleid a'la Lie Nielsen või Veritas, kuid selle postituse mõte on edasi anda minu kogemust, et vene höövliga ei ole mõtet jamada mitu aastat nagu mina seda tegin. Vene höövli asemel paarisajaeurost luksushöövlit soovitada oleks kohatu, kuid paarikümneeurost Stanleyt juba võib. Pealegi pidada Stanley sama hea olema kui kallid luksushöövlid. Eks ma kunagi kirjutan sarnase võrdluse kui raatsin kunagi midagi sellist osta.

Muide.. mul on Ebayst tellitud kaks Stanleyt juurde ja seega on varsti oodata postitust höövlit kordategemise kohta.

Laegaste teine osa.

Tahtsin vist juba eile neid kaste liimi alla saada, kuid see pole seni õnnestunud. Natuke meenutan endale ajateenistuses mereväes olnud kompaniiülemat, kes nõudis 150%, kuid 75 ga oli rahul. Niisiis.

Selline prohmakas kohe. Hakkasin valet asja välja raiuma. Otsustasin, et päästan, mis päästa annab ja tegin sinna väikese lapi.

Siin pildil on näha plommi esialgne välja uuristatud koht.

Appi tõttab põhjahöövel, mis plommiaugu ilusaks teeb.

Ja plomm ilusti paigas. Hiljem terava peitli ja höövliga tegin ta õigesse suurusesse.

Siin on hööveldatud. Tapi õige kuju veel sisse viimata. Natuke meenutab õiget puidu süüd, aga oleks pidanud sellele rohkem tähelepanu pöörama. Muideks sel hetkel kui ma selle prohmaka tegin, tuli raadiost Supernoova - väikesed vead.

Siin on kastud kuivalt koos. Üks detail on vaja veel sisse tappida. Pildil on vist 42 kalasabatapi keelt.

Ja nüüd midagi hoopis teistsugust. Pildil oleva sae tegin ma.. sügisel vist. Või eelmine talv, täpselt ei mäleta. Igatahes on sel sael selline häda, et saeleht tundub olevat tagant poolt paksem kui hammaste juurest ja seepärast ta poob kinni end. Mulle meeldib, et hammastel on üsna väike räsa, see jätab ülipuhta lõikejälje.

Appi tõttab naabrilt laenatud lintlihvija.

Ja siin on tulemus. Saeb palju palju paremini. Muideks vanasti, käsisaagide tippaajal olidki parimad saed tagumiselt küljelt õhemaks käiatud, kui hammaste poolt. Inglise keeles taper ground.

Ja lõpetuseks pilt järgmisest prohmakast, millest tuleb järgmine postitus.

Tulekul on ühed pisikesed laekad

Olen juba pikemat aega tahtnud teha paari laegast. Tegelikult võiks nende kohta öelda kirst, kuid tänapäeval kipub see sõna pigem matmisega seonduma. Kast on jälle liiga prosta sõna. Kastiga toon ma konsmuist toitu koju. Niisiis saarepuust laegas. Kunagi üsna ammu ostsin kohalikust saeveskist päris hea hulga laia saarelauda. Aasta võis olla 2012. Juba sellest ajast peale olen mõelnud, et neist laudadest ma mõne kirstu laeka teen. Nüüdseks on oskused ja eelkõige tahtmine nii palju arenenud, et saangi pihta hakata.
Sellel pildil hööveldan lauda õigesse pikkusesse. Mitte et ma nüüd pika laua otsast hakkan niimoodi hööveldama, aga viimase millimeetri küll. Saab õite täpne. Ja eelkõige täisnurkne. See et siin mingi vana toolipõhi laua all on, on lihtsalt sellepärast, et höövliterale natuke vaheldust pakkuda. Muidu lõikan kõiki laudu sama koha pealt ja höövlitera kulub ka ainult alumise kuueteistkümne millimeetri pealt.

Siin on siis tulemus. Nagu näha, on laua otspind täisnurga all.

Või noh.. see pilt vast iseloomustab paremini, mis tähendab täisnurga all hööveldamine. 2012 aastal ma päris nii ei osanud.

Proovin laeka suurust. See esimene laud tuleb tegelikult ülesse äärde ja alla poole tulevad kaks sahtlit. Pildil on näha stanley nurgik. Otsisin seda üleeile Tallinnast Bauhausist ja ei leidnud. Sain sealt 4 euro eest mingi kõvera sarnase asja, mis oma elupäevade lõpuni garaažis elama hakkab. Tuleb välja, et Haapsalu sambla pood müüb kvaliteetsemat kaupa. Tõsiselt mugav asi peenemaks puutööks, soovitan.

Hakkasin kohe ka külgi kokku tappima. Küljelauad on 16 mm paksud, seega neile täisnurga all kalasaba tappe saagida on üsna keeruline. Joon oleks lihtsalt liiga lühike. Abiks on abilaud, mis teeb märkimise ja saagimise palju lihtsamaks.

Siin on tapid märgitud, kuigi vaevalt neist peenikestest joontest mingit sotti saab.

Jah, Arno, tubli, pane edaspidigi pea valguse ette, kui pildistad. Igatahes siin pildil toimub tappide välja raiumine. Viimasel ajal meeldib mulle tapid otsast lõpuni peitliga välja raiuda, mitte esmalt peaaegu jooneni vineerisaega saagida. Palju viisakam tulemus jääb.

Tapid välja raiutud.

Ja siin esimesed kaks nurka koos. Saladuskatte all võin öelda, et tegelikult teen kahte sellist laegast paralleelselt, seega on kaks sellist pikka nurka veel kokku vaja tappida. Loodan homme tubli olla ja mõlemad kastid liimi alla saada. Pealkiri on vist eksitav, sest nii pisikesed need laekad ei olegi.

Reanimatsioon

Vahepeal pole päris pikka aega midagi siia kirjutanud. Ega midagi suurt teinud ka ei ole. Tööl käinud, keevitamist õppinud ja muud sellist. Nüüd siis võtsin jälle kätte selle asja.

Alustama peaksin vist sellest pildist. Pole see tööpink enam ammu nii ilus kui ta oli 2013 sügisel valmides. Nüüd aasta aega puuküttega majas olles, on ta päris palju mängima hakanud.

Kui tavaliselt on tööpinkidel põhihädaks see, et ta pealmine plate kuivab kumeraks, siis mind see nii väga ei ole veel heidutaud. Probleem tekkis hoopis pingi esiseinaga, mis kuivaks kumeraks. Selle tulemusena ei püsinud asjad enam kruvi vahel eriti hästi kinni. Niisiis hööveldasin jälle lapikuks ta.

Siin pildil on kõik juba titimiti. Seekord ma enam ei hakka seda esikülge viimistlema. Võib-olla siis kui kunagi pealmise plate ka üle hööveldan. Elame-näeme.

Ja siis nägin natukene selle elukaga vaeva. Tolle asja nimi on põhjahöövel. Inglise keeles router plane. Väga vajalik tööriist. Eks ma kunagi loodan kajastada seda värki kasutuses, kuid täna räägin remondist. Nimelt pole üleval pildil olev päris originaal, vaid keegi on ise koopia teinud. Originaali järgi vormi teinud, ning malmist uue valanud. Toimuda võis see kopeerimine aastat sada tagasi.

Kahjuks aga polnud malmivalaja saavutanud piisavat temperatuuri ja nii olid valusse jäänud sisse mõningad tühimikud. Mitte et ma midagi ette heita saaks - mina tõenäoliselt ei vala kunagi malmist midagi. Aga igatahes otsustasin asja natukene parandada. Ma ei lootnudki neid tühimikke sealt välja lihvida, kuid natuke siledamaks tahtsin küll seda põhja saada, et ta nii väga ei kriimustaks enam töödeldavat pinda.

Kinnitasin liivapaberi tööpingi külge, alla panin klaasi, et pind oleks ülisile ja andsin minna. Pildilt on paista ka, et vahepeal on pitskruvid valmis saanud ja kasutuses.

Siin on siis tänase seisuga lõpptulemus. Eks ma kunagi teen talle lihtsalt puidust põhja. See oli originaali puhulgi väga levinud. Originaalsel Stanley 70'l on selle jaoks isegi augud olemas, minu omal vaja ainult puurida (kohad on näha ja olemas).

Ja päev lõppes selle höövlitera tagumise tahu lapikuks ajamisega. Olin kunagi alt läinud sellega. Töötlesin seda ühe luisu peal, mida arvasin lapikut olema, kuid mis tegelikkuses oli nõgus. Nüüd maksab hooletus kätte. Pildil olen markeriga tagatahu ära värvinud, et näha, kuskohas on kumerus ja kus nõgusus. Üsna pikka aega jamasin selle teraga ja päeva lõpuks see mul keti maha tõmbaski.

Oeh, tänaseks küll, eks mõni teine päev kirjutan pikemalt ja huvitamalt.

Pitskruvid osa 2

Niisiis. Tegin teise osa pitskruvidest valmis. Selle puutüki küljes hakkab olema vint ja liikuv osa.  Liikuv osa on fikseeritud kahe tavalise naelaga, mis on otsast keermestatud. Kõik augud on mõistagi ennem puuritud, kui tükid omavahel lahti saetud. Vint, mis hakkab kogu kaadervärki liigutama tuleb 8mm keermelatist. Need jupid on veel vaja valmis teha. Keermelatt hakkab jooksma pildil olevat mutrit mööda. Viimased on lihtsalt augu sisse surutud. Puurisin 13mm augu ja tõmbasin läbi läbiva augu mutri abil sinna suurema augu sisse. Keeruline jutt sai, panen parem ühe pildi.

Üldiselt päris keeruline on kogu seda kaadervärki otse jooksma saada. Ilma puurpingita väga raske, kuid ma usun et teostatav. Lihtsalt äärmiselt hoolikas peab olema.

Viimistlesin kõik pitskruvid Linaõliga. Akuhappe annab päris huvitava tooni, peaks mainima. Siin pildil nad kuivavad. Kummikindad on ka pildile jäänud. Päris head asjad. Käed jäävad üsna puhtaks ka pärast tõsisemat mäkerdamist. Ainult kerge kondoomihais on küljes, kuid see on üleelatav.

Siin on pea kõik detailid üles rivistatud montaažiks. Käisin alumiiniumist sabad liivapaberiga üle, et saavutada paremat haarduvust. Kuulsin isa kommentaari ka nende toolide kohta. Vene sõjaväe laevatehase katteprojekt. Mõni ime et need torud nii paksu seinaga on. Pealegi on tegemist duuralumiiniumiga. Nüüd jääb ainult teha vindid kruvidele. Vintide käepidemed on juba vanast rasvast olemas, lihtsalt vaja poodi minna ja keermelatti osta.

Lisaks tegin ka ühe suurema rööbitsa. Samas stiilis nagu pitskruvid. Viimistleda pole jõudnud, ennem läks kasutusse.

Pitskruvide valmistamine vanadest lahtikäivatest toolidest

Jah, recycling, upcycling jne. Mul ei ole eriti palju pitskruve ja kasvavad ambitsioonid puutöös neid vajavad, siis otsustasin, et teen omale ise hunniku pitskruve. Kindlasti saaks need poest ka ostetud, kuid otsustasin raha kokku hoida. Juhuslikult sattusid tooraineks vanad toolid.

Ikea tool kusagilt seitsmekümmnendatest

 Siin pildil on esimene ohver. See mõte et lausa Ikea toolist tisleritarbeid teha saab, tõmbas käima. Ikea on ju rämpsmööbli sünonüüm. Vähemalt mööblitegijate jaoks.

 Kahjuks aga ei osutunud see katsetus edukaks, kuna Ikea tooli jalg ei ole mingitpidi mõõdus. Paksus ja laius kõigub nii paar milli ja sellest piisab. Seega kandsin selle mõtte maha. Muidugi saaks need asjad mõõtu ajada kuid loobusin. Liiga palju vaeva mitte nii esteetilise tulemuse nimel. Hea oligi.

Siin pildil on järgmine ohver. Täiesti juhuslikult samuti tool. Sedakorda vene rannatool. See on pea üdini alumiiniumist tehtud. Mind huvitasid selle tooli puhul pikemad sirged torujupid. Tegelikult saab sest toolist muudki asjalikku. Riie läks küll lõkke, kuid näiteks need vedrud, mis riiet hoiavad on asjalikud. Ühe sellise panin kunagi ühele vanale pesumasinale puksi asemele.

 Esimesed katsetused uue materjaliga. Tuli välja, et mul on üks käämer täpselt sobiva läbimõõduga augu tegemiseks. See toolimaterjal on üsna paksu seinaga toru. Toruseina paksus jääb sinna kahe ja kolme millimeetri vahele, seega põlve peal naljalt ei murra.

Siin on juba õiges mõõdus klotsid sobiva augu saanud.

Iga toru peale tuleb üks klots fikseeritud ja teine liikuv. Siin on valmis saanud esimene fikseeritud klots. Selle tegemise käigus ei taha ma midagi uut osta, seega isegi kruvid on kusagilt mujalt ära praagitud.

 Puiduks on saar. Kunagi ammu laadisin toas autoakut ja aku ajas mahlad välja. Otse selle laua peale. Seetõttu ka äärmiselt huvitav värvitoon

 Siin on näha, kui sügavale puitu akuhappe tungib. Hööveldamisel kusjuures tuleb isegi vastav aroom välja. Imelik, et see tekitab ninas täpselt sama reaktsiooni, mis äädika lõhn. Akuhape on ju happeline ja äädikas aluseline. Kas siis nina reageerib lihtsalt mittestandartsele p.h. tasemele, mitte ei reageeri liiga kõrgele/madalale?

 Ja seoses akuhappega tuli ka ilus laast. Lausa romantiline.

 Teen sedakorda 8 pitskruvi.

 Siin pildil esimene prototüüp. Liikuv klots hakkab olema tiibmutriga fikseeritav. Täna kaugemale ei jõudnud, eks homme ka päev. Muideks saab siin postituses jälgida ka seda, kuidas vastavalt päeva edenedes valgus muutub. Õhtu hilja kui päike enam ei paista, saab statiivi pealt päris häid pilte.