Tegin kaks päeva jutti üht väga lihtsat tööd: voolisin välja pudeliavajate toorikuid. Vist on kõige suurem sats, mis ma seni teinud olen. Puupulkasid tervelt 412 avaja jaoks. Igatahes.. kuskilt seitsmekümnest pulgast edasi tundsin et käed kipuvad kuidagi hellad olema. Ja tegin ikka nii nagu ennemalt olen harjunud: sülitasin pihku ja töötasin edasi.
Hiljem jäin selle peale mõtlema, et kas tänapäeval üldse keegi veel teeb nii? Mina sain teada sellisest võttest kui lugesin päris väiksena raamatut nimega "Meie õue lapsed" kus siis keegi niimoodi tegi. Eks ma muidugi väikse tatina tahtsin proovida ja siis saatsin igavese klimbi pihku kui mingit aiamaad pidin kaevama. Nüüd.. võib-olla isegi kakskümmend aastat hiljem tean, kuidas see asi tegelikult käib. Nimelt tuleb sülitada nii vähe kui üldse sülitada võimalik on. Tööriist peab olema puuvarrega ja töötama peab paljakäsi. Kui nüüd käsi omavahel hõõrudes see sülg üliõhukese kihina käte peale laiali hõõruda ja seejärel otsekohe tööle hakata, siis on tööriist nagu peopesadesse liimitud. Ja kuna rakud tekivad peopesadesse eelkõige hõõrdumise tõttu, siis on kätest valu läinud. Samuti saab natuke haaret lõdvemaks lasta ja ka see teeb töötamise natuke kergemaks. Kui nüüd emotsionaalselt seda mõju kirjeldada, siis see on umbes nagu "tuumapohmellis hommikul hakkaba neljasajane ibukas mõjuma"
Muidugi see mõju on lühike, umbes täpselt niikaua kuni tööriistal haaret vahetada, aga siiski jube mõnus vahepeal töövalu leevendada.
Kas tänapäevasel öko-möko ja steriilsel ajastul keegi veel nii teeb?
No comments:
Post a Comment